Selle aasta veebruaris sai teoks toornafta hinna tõus üle maagiliseks peetud hinnapiiri 100 USD/barrelist. Sel puhul oli aprillikuus Delfis viieosaline kokkuvõte 1950-ndail aastail rajatud majandusteooriast — hilisema nimega „PeakOil“ (naftatipp) — pealkirja all „Probleem musta kullaga“ . (Vt viited artikli lõpus)

Tookordses artiklis vaatasime, miks see teooria peab fossiilkütuste ja eriti nafta rolli meie tsivilisatsiooni jaoks täna ülioluliseks ning miks ja kuidas geoloogilised ja majanduslikud seaduspärad panevad küsimärgi alla meie tsivilisatsiooni edasise arengu seniste mudelite järgi.

Selgitasime ka mõistestikku ning tõime ära rea ennustusi selle kohta, mis ootab meid PeakOil teooria järgi lähitulevikus. Teadusteooriatega ennustatud sündmuste reaalsuses teostumine on ju kriteeriumiks teooriate paikapidavuse kontrollimisel.

Sündmused peale poole aasta möödumist

Kahjuks on nende ennustuste kohased ebameeldivad arengud saanud meie reaalsuseks kiiremini, kui PeakOil’i teoreetikud ise kartsid.

Viimase poole aastaga oleme me koos ülejäänud maailmaga astunud PeakOil‘i teooria kohasesse järgmisesse arengufaasi, mille kohaselt peale nafatipu saabumist hakkab aeglustuma globaalne majandus ja lagunema rahandussüsteem. Nimetan selle faasi siin omavoliliselt „Probleem rohelise kullaga “, sest maailma rahandus seostub paljude inimeste mõtteis eelkõige kenade rohekate USA dollaritega ning neid pööritava Wall Street’i masinavärgigaga.

Aga meedia on käsitlenud kosmilisi naftahindu, möllu toiduainete hinnatõusu ümber, enamust tööstusriike kägistavat kinnisvarakriisi ja globaalset finantskatastroofi nii, nagu oleks tegemist täiesti eraldiseisvate, omavahel seondumatute nähtustega. Ning meedia põhiküsimuseks seejuures on olnud muidugi vana hea — „Kes on süüdi?“.

Kas süüdi on naftaspekulandid ja islamistide õõnestustegevus… ?!

Toornafta hind kerkis viimase seitsme aastaga enam kui seitsmekordseks, ca 20-lt ligi 150 dollarini barrelilt. Peagi hakkas meedia kõnelema, et taolises hinnatõusus on süüdi tooraineturule imbunud spekulandid.

Ühendriikides, kus tarbitakse 25% kogu maailma naftatoodangust ja kus seega naftahinna tõus majandust kõige rängemalt mõjutas, läks asi sinnamaale, et kongressile hakkas saabuma massiliselt pöördumisi, nõudmisi ning järelpärimisi naftaspekulantide tegevuse pidurdamiseks. Neid tuli nii eraisikuilt kui suurfirmadelt.

Näiteks lennukompaniid „Northwest Airlines“ ja „Delta Airlines“ tegid ühisavalduse, kus seisis muuhulgas: „Soovitame tungivalt ka oma klientidel ja töötajail nõuda kongressilt kiiret tegutsemist, pidurdamaks spekuleerimist toormeturgudel. Isegi kui need spekulatsioonid pole ainsad kütusehindade tõusu põhjustajad viimastel aegadel, muudavad need siiski olukorda jätkuvalt aina hullemaks — kahjustavad majandust ja omavad hävitavat mõju meie tegevusalale./…./ Lennukompaniidele tähendab ülikallis kütus tuhandeid kaduvaid töökohti ning ulatuslikke kärpeid lennuliikluses nii suurte kui väikeste kogukondade jaoks. Aga sellised hinnad mõjuvad pärssivalt ka absoluutselt kõigi muude äriettevõtete tegevusele, kutsudes esile laialdase majandussurutise…“

Muuhulgas uskusid näiteks USA senaator Joseph Lieberman ja esindajate koja liige Bart Stupak, et spekulatsioonid moodustavad vähemalt poole kerkinud naftahindadest. Lieberman soovitas kõigi futuuridega vigurdavate fondide ja muude institutsioonide preventiivset trahvimist vähemalt 500 miljoni USD ulatuses.

Stupak pakkus aga välja eelnõu nimega „Ebaausate hinnamanipulatsioonide välistamise akt“ ning süüdistas seejuures täiesti konkreetselt korporatsioone „Goldman Sachs“ ja „Morgan Stanley“ naftahindadega manipuleerimises, ehkki tõendeid nende sellise tegevuse kohta tal tuua ei olnud.

Peale selle oli kõikjal — sh Eesti meedia-kommentaariumites — küllalt palju vihaseid süüdistusi naftat tootvate araabiariikide aadressil, nagu oleks pahatahtlikeks hinnakruvijaiks „need kaltsupead“.

Kuid teatavasti saab turuhindu oluliselt muuta ainult kaupade nõudluse ja pakkumise vahekord. Sellelt müüjalt, kes sama kauba eest teistest kõrgemat hinda küsib, lihtsalt ei osteta. Samas ostja, kes müüjale teistest kõrgema hinna välja pakub, saab kauba endale.

Muidugi oli keskendumine spekulantide süüdistamisele pehmelt väljendudes eksitav. Ja süüdistada USA ning kogu maailma majandust halvavas hinnatõusus araabia naftašeike on sama hea, kui kahtlustada neid oma kaevandatud nafta salajases põletamises kuskil kõrbes.

On Araabia naftariigid ju Hiina järel teised investorid USA ja muu maailma majanduses. Nad hammustasid ahastuses küünarnukke, nähes, kuidas nafta kiirest kallinemisest tingitud kriis hakkas USA-s nende naftadollarite investeeringuid hävitama.

Olid ju eelkõige araablaste naftarahad ja Hiina kaubandustulud paigutatud teenima fondidesse, mille rahadest finantseeriti USA tormilist kinnisvara-arendust. Seepärast tegid araablased kõik võimaliku (ja võimatu) et naftat kiiremini turule tarnida. Nui neljaks suutsid nad 2008 aasta suveks tõsta oma tootmiskiiruse ajaloolise maksimumini.

Paljud riigid panid hinnatõusu pidurdamise lootuses mängu isegi oma strateegilised riigireservid. Mitte kunagi varem ei ole turule paisatud naftat nii suurtes kogustes. Aga sellest kõigest oli ikkagi vähe ja hinnad jätkasid tõusu.

Ühendriikide investeerimisguru Warren Buffett kommenteeris toimuvat nii : „ Kogu mu elu jooksul -kuni viimaste aastateni -on naftaturgudel alati olnud tohutud tarnevarud. Enam meil selliseid tarnevarusid ei ole. Seepärast ilmuvadki taolised naftahinnad“.

Kindlasti tekib kiiret rikastumist lootvaid mängureid alati kõikjale, kus ilmneb vähegi defitsiidilaadseid nähtuseid. Nii läks ka naftaga kauplevail toormebörsidel. Kuid nafta ja gaasi futuurtehingutes ehkupeale jätkuvale suurele hinnatõusule panustanute, hiljem spekulantideks nimetatud vahendajate roll jääb nii suurte turgude kursimuutustes alati väga marginaalseks.

2005-st aastast alanud ennenägematut hinnatõusu ei suudaks nad isegi parima tahtmise juures esile kutsuda.

Wall Street Journal: „Pöörased oletused spekulatsioonide ja manipulatsioonide rollist on rumalavõitu. Loomulikult ei ole taoliste oletuste toetuseks ühtegi tõsiseltvõetavamat asitõendit. Spekulandid ei suudaks ka parima tahtmise korral oma ostetud, füüsiliselt olemasolevat naftat ise ära tarbida kogustes, nagu Hiina janused rafineerimistehased. Samuti ei ole vähimaidki viiteid sellele, nagu suudaks spekulandid täna kuskile koguda tohutuid ning aina kasvavaid füüsilise nafta varusid. Kuid selleks, et suruda hindasid vähegi märkimisväärsemalt ülespoole nende konkurentsivõimelisest tasemest, peaksid spekulandid suutma olemasolevat naftat turgudelt füüsiliselt kõrvaldada — samal moel, nagu riikide valitsused on korduvalt teinud näiteks põllumajandus-saadustega, kogudes mägedena vilja, juustu, või veel midagi, et nende hinda maailmaturul üles pumbata.“

Artikli “Naftatipp pureb” teist osa saab lugeda Fortes neljapäeval 13.11.2008.