27. märts 1986: Ljubov Kovalevska (eeldatavasti üks jaama juhtivtöötajaid) avaldab ajakirjas Literaturna Ukraina artikli, milles kirjutab, et tuumajaama ehituskvaliteet on allapoole arvestust ning vargused ja bürokraatia teinud jaamast tiksuva kellapommi. „Me maksame tehtud vigade eest veel aastakümneid,” kirjutab ta.

25. aprill 1986

01.00: Algavad katastroofini viinud katse ettevalmistused. Katse eesmärk on välja selgitada, kas pärast võimalikku voolukatkestust saab inertsist edasi keerlevast auruturbiinist välja pigistada nii palju elektrivõimsust, et toita tuumareaktori vesijahutuspumpasid. Pumpade töös hoidmise jaoks on ka kolm hädaabi diiselgeneraatorit, ent nende sisse lülitamisest täisvõimsuseni jõudmiseks kulub umbes minut, mis on liiga pikk aeg.

Ohutuks katseks on vaja reaktori võimsust vähendada 30% ehk umbes 700 MW-ni. Kell 01 hakkavadki operaatorid seda tasapisi tegema. Kolm varasemat katset on näidanud, et turbiini inertsist ei saada siiski piisavalt voolu, kuid otsustatud on proovida ka neljandat korda.

13.05: Reaktori võimsust on kahandatud poole võrra, üks turbiin lülitatakse välja, sest reaktor ei tooda enam piisavalt auru.

14.00: Kiievi peadispetšer ei anna luba reaktori võimsuse edasiseks vähendamiseks, sest ülekoormuse tõttu on üks teine elektrijaam rivist välja läinud ja õhtuse tarbimise jaoks on vaja piisavalt võimsust. Otsustatakse, et katse tehakse öise vahetuse ajal, kui energiatarvidus on väiksem.

Neljas reaktor jääb 50% võimsusega veel üheksaks tunniks tööle. Reaktoris kuhjub seetõttu isotoop ksenoon-135, mis on n-ö reaktorimürk ehk väga efektiivne neutronite neelaja, aeglustades sedasi ahelreaktsiooni kulgu.

Kui Xe-135 aatom neelab neutroni, muutub see stabiilseks Xe-136-ks, mis nii efektiivselt neutroneid ei neela. Reaktori normaalsel võimsusel on neutronite voog sedavõrd suur, et ahelreaktsiooni käigus tekkinud Xe-135 „põleb” ära ja muutub Xe-136-ks. Ent poolel võimsusel on neutroneid liiga vähe ja Xe-135 hulk hakkab kuhjuma.

26. aprill 1986

00.00: Insener Aleksander Akimov võtab Valeri Tregubilt üle vahetuse vanema rolli. Päevaseks katseks pikalt valmistunud töötajad lähevad koju ja katse jääb vähekogenud öise vahetuse teha.

00.05: Saavutatakse katse jaoks vajalik võimsus 700 MW.

00.28: Reaktori võimsus kahaneb ootamatult, väheste kogemustega insener Leonid Toptunov läheb sellest pabinasse ja teeb jämeda vea: sisestab juhtvardad liiga sügavale reaktorisse. Võimsuse vähenemise põhjus on ksenoon-135 kuhjumine, mistõttu reaktori ahelreaktsioon aeglustub. Toptunov aga ilmselt ei tea seda.

Juhtvarrastega kontrollitakse reaktori võimsust, neid reaktoris ülespoole liigutades selle võimsus suureneb ja allapoole liigutades kahaneb. Kuna Toptunov lükkas vardad reaktorisse, kahaneb selle võimsus peaaegu seiskumiseni ehk ainult 30 MW-ni, mis on 5% katse alustamiseks vajalikust võimsusest.

Akimov ja Toptunov tahavad katse katkestada, kuid Anatoli Djatlov, peainseneri asetäitja, ei luba seda teha. Selleks et reaktori võimsus uuesti soovitud tasemele saada, lülitatakse välja automaatne vardaregulaator ja hakatakse võimsust suurendama käsitsijuhtimisega. Osa kontrollvardaid tõmmatakse reaktorist välja.

01.03: Reaktori võimsus stabiliseerub umbes 200 MW juures. Reaktori ksenoonimürgituse tõttu see ei tõuse enam, aga personal ei tea sellest midagi. Katse otsustatakse teha selle võimsusega.

01.19: Reaktor töötab umbes 7%-lise võimsusega, ent RBMK-tüüpi reaktor nagu Tšernobõli oma pole loodud nii väikse võimsusega funktsioneerima. See muutub üha ebastabiilsemaks. Reaktori tuum kuumeneb ohtliku tasemeni. Katse tegijaile tundub kõik siiski kontrolli all olevat.

01.23.04: Turbiini ringi ajav aur lülitatakse välja ja turbiini pöörlemine hakkab tasapisi aeglustuma.

Väheste kogemustega insener läheb pabinasse ja teeb jämeda vea: sisestab juhtvardad liiga sügavale reaktorisse.

Diiselgeneraatorid pannakse tööle, neli veepumpa töötavad turbiini inertsist. See jääb üha aeglasemaks, mistõttu jõuab ka vesi jahutussüsteemi üha aeglasemalt. Seetõttu tekib reaktori südamikus rohkelt auru. Aur on aga märksa kehvem neutronite neelaja kui vesi, mistõttu tekib positiivne tagasiside ja reaktori võimsus suureneb järsult. Positiivne tagasiside on olukord, kus muutus kutsub esile veelgi suurema muutuse, nii nagu kõlari ette sattunud mikrofon paneb kõlarid n-ö vilistama.

01.23.40: Märgatakse, et reaktori temperatuur ja rõhk muutuvad kriitiliseks, hoiatusalarmid hakkavad hüüdma. Käivitatakse peamine avariipäästesüsteem, mis peaks kõik vardad reaktorisse lükkama ja nii selle võimsust vähendama. Disainivea tõttu liiguvad need aga vajalikust palju aeglasemalt ja kiirendavad ahelreaktsiooni veelgi. Reaktoris lõhkenud torude ja purunenud kütusevarraste tõttu jäävad vardad seitsme meetri asemel kahe ja poole meetri peale kinni. Reaktor müriseb. Akimov on segaduses – kontrollpaneel näitab, et vesi ei liigu enam ja pumbad ei tööta.

01.23.44: Reaktori võimsus kasvab 120 korda, kogu radioaktiivne kütus laguneb, üleliigne aur ei leia teed turbiini ja selle survel puruneb torustik. Tulemus on plahvatus, mis tõstab reaktori kütuseelementide kohalt paigast 1000-tonnise kaane, ja radioaktiivne saaste hakkab keskkonda lekkima. Reaktorisse satub õhk, grafiit süttib. Kütusetorude metall reageerib veega, selle tulemusena tekib vesinik ja see plahvatab samuti. Elekter kaob, põlema jääb ainult hädaabivalgustus.

01.26.03: Antakse tulekahjualarm.

01.28: Jaama tuletõrjujad eesotsas Volodõmõr Pravikiga hakkavad minema kustutustöödele. Paljud Pripjati elanikud kogunevad pärast plahvatust linnalähedasele raudteesillale, millelt on hea vaade tuumajaamale. Reaktorist välja paiskuva põleva grafiidi leegid on pealtvaatajate sõnul imeilusad, kõigis vikerkaarevärvides. Tuul kannab nende poole surmava annuse radioaktiivset kiirgust ja varsti kõik nad surevad.

01.35: Kohalikud tuletõrjujad kustutavad turbiinihalli katusel tuld, kohale jõuavad ka Pripjati tuletõrjujad. Kellelgi neist pole vajalikku erivarustust.

01.56: Major Teljatnikov võtab üle kustutustööde juhtimise.

02.00: Djatlov käsib Akimovil reaktorisse vett juhtida ja läheb ise koos kiirguse monitoorija Gorbatšenkoga õue olukorda üle vaatama. Ehkki radioaktiivset kütust ja grafiiditükke vedeleb kõikjal, usub ta, et reaktor on endiselt ühes tükis.

02.15: Siseministeeriumi Pripjati osakonnas algab kriisikoosolek, linna viivad teed otsustatakse blokeerida. Saabuma hakkavad tuhanded miilitsad.

02.30: Elektrijaama juht Brjuhhanov saabub jaama. Akimov teatab talle, et juhtunud on tõsine õnnetus, aga reaktor on siiski töökorras, tuld kustutatakse ja hädaabiveepumpa valmistatakse ette, et reaktorit jahutada. Keegi ei aima, kui kõrge on kiirgustase.

03.00: Brjuhhanov saadab käsuliine pidi teate Moskvasse poliitbüroosse. Kell neli saadetakse sealt vastu käsk reaktorisse vett saatma hakata.

04.00: Saabuvad järgmised tuletõrjemeeskonnad Tšernobõlist, Polesskojest ja Kiievist.

04.30: Kontrollruumi saabub jaama peainsener Fomin, kes teeb oma asetäitjale Sitnikovile ülesandeks ronida C-korpuse katusele ja heita pilk neljandale plokile. Sitnikov kuuletub ja saab katusel kiirgusdoosi, mis ta hiljem tapab. Kell 10 hommikul on ta tagasi ja teatab, et reaktor on hävitatud. Jaama juhid ei usu teda ja jätkavad reaktorisse vee suunamist, ent see ei jõua sinna ja voolab lihtsalt läbi purunenud torude, kandes radioaktiivset prügi laiali.

06.00: Tugevalt kiiritada saanud Akimovil on paha olla ja teda asendab Vladimir Babõšev. Akimov ja Toptunov jäävad siiski jaama. Mõlemad usuvad, et vesi ei jõua reaktorisse toruummistuse pärast, ja lähevad asja uurima, kahlates põlvini vee ja tuumakütuse segus.

06.35: Kohal on 37 tuletõrjekomandot ja 186 tuletõrjujat. Kustutatud on kõik leegid peale selle, mis põleb neljanda ploki reaktoris.

08.00: Algab uus töövahetus, 286 meest jätkavad tööd jaama viienda ja kuuenda reaktoriploki ehitusel, nagu midagi poleks juhtunud.

27. aprill

00.00: Saabuvad bussid, millega hakatakse evakueerima Pripjati elanikke.

01.13: Esimese ja teise ploki reaktorite töö peatatakse 24 tundi pärast plahvatust.

07.00: Kindral Pikalov seab veoautole kiirgustaseme mõõtmiseks vajaliku aparatuuri ja põrutab autoga läbi suletud jaamaväravate. Ta mõõdab taset ja jõuab järeldusele, et reaktoris põleb grafiit ning põlemisel eraldub tohutu kogus kiirgust ja kuumust.

10.00: Koptereilt heidetakse esimest korda liiva, boori ja tina. 27. aprilli ja 1. mai vahel tehakse 1800 lendu, millelt heidetakse alla üle 5000 tonni liiva, tina, savi ja boori, mis peaksid neutroneid absorbeerima. Hiljem selgub, et alla heidetust ei jõudnud miski reaktori tuumani.

14.00: Alustatakse Pripjati evakueerimist.

28. aprill

09.30: Üks insener läheb hommikul Rootsis Forsmarki tuumaelektrijaama tööle ja rutiinse kontrolli käigus avastatakse, et ta kingatallad on radioaktiivsed. Õhtul teatab üks Taani tuumalabor mõõtmistele tuginedes, et ilmselt on üks reaktor täielikult hävinenud ja radioaktiivne kiirgus vabalt valla.

21.02: Telesaates „Vremja” teatatakse, et Tšernobõli tuumajaamas on toimunud avarii.

29. aprill: „Vremja” käsitleb Tšernobõli õnnetust saate kuuenda (!) teemana, mainides, et kaks inimest said surma ja osa reaktorist hävis. Samal päeval saadab üks USA satelliit Washingtoni fotosid, millelt on näha, et reaktorilt on katus pealt lennanud ja helendav mass suitseb edasi. Maailm on šokis, Poolas hakatakse jooditablette jagama.

1. mai: Tuul muudab suunda ja hakkab Kiievi poole puhuma. Toimuvad maiparaadid, justkui veenmaks maailma, et kõik on korras. Saksamaal Wiesbadenis pannakse laste mänguväljakud kiiritusohu tõttu kinni.

2. mai: Üle 1200 kraadi juures hõõguvad grafiit, tuumakütus ja muud materjalid hakkavad läbi reaktori põranda vajuma ning moodustavad koos sulanud betooniga poolradioaktiivse laavataolise aine koorium. Kardetakse, et kui see reaktori all olevasse veereservuaari satub, tekib uus võimas plahvatus ja atmosfääri paiskub veel rohkem radioaktiivset ainet. Otsustatakse, et reservuaar on vaja tühjaks lasta. Kolm inseneri, Ananenko, Bezpalov ja Baranov, kes teavad, kus on vajalikud kraanid, lähevad vabatahtlikena neid lahti keerama. Nad jõuavad õnnelikult tagasi, ent surevad kõik hiljem kiirgustõppe.

6. mai: Reaktorialust maapinda hakatakse vedela lämmastikuga külmutama, et vältida uut plahvatust.

7. mai: Pravdas ilmub juhtunust esimene põhjalik ülevaade. Kiievi raadio soovitab nüüd, 11 päeva hiljem, püsida pigem toas ja mitte süüa lehtköögivilju.

9. mai: Üks esimesi sündmuspaigale jõudnud tuletõrjujaid leitnant Volodõmõr Pravik sureb ägedasse kiiritushaigusse. Järgmisel päeval sureb Aleksandr Akimov, kes sai surmavalt kiiritada, kui üritas taastada veevoolu reaktorisse.

22. mai: NSV Liidu tervishoiuministeerium lükkab ümber rahvasuus levinud arvamuse, nagu oleks viinast ja punasest veinist ravimitena kiirgustõve vastu kasu.

3. juuli: Jaama direktor Viktor Brjuhhanov mõistetakse „tõsise õnnetuseni viinud tööalaste puuduste ja eksimuste” eest kümneks aastaks vangi. Kuna temagi sai tõsiselt kiiritada, lastakse ta 1991. aastal kehva tervise tõttu vanglast välja.

20. august: Rahvusvahelise aatomienergia agentuurini jõuab juhtunust täispikk venekeelne raport.

14. detsember: Neljanda reaktori kohale valmib 300 000 tonnist betoonist ja 6000 tonnist metallkonstruktsioonidest ehitatud „sarkofaag”.

21. aprill 1987: Kolmas reaktor käivitatakse taas. Viienda ja kuuenda ehitamine peatatakse ja kaks aastat hiljem otsustatakse nendega mitte jätkata. Kolmas reaktor lõpetab töö detsembris 2000.

Veebruar 2011: 25 aastat pärast katastroofi algavad Tšernobõli ja Pripjati piirkonda turismireisid.

2017: Eeldatavasti valmib uus turvaline betoonist kattehall.

Tšernobõli tuumareaktori tööpõhimõte

Jaama „köetakse” kütusevarrastega, mis sisaldavad uraani isotoopi U-235. Isotoobid on keemilise elemendi aatomite tüübid, mis erinevad üksnes massiarvu poolest. Kui see uraani aatomi tuum neelab neutroni, muutub ta uraani isotoobiks U-236, mis on ebastabiilne ning laguneb hetkeliselt kaheks kildtuumaks ja kolmeks kiireks neutroniks. Selles protsessis vabaneb hulgaliselt soojusenergiat. Erinevus kivisöega on miljoneid kordi.

Reaktsioonis vabanenud soojusenergia juhitakse reaktorisse paigutatud veetorustiku kaudu aurueraldajasse. Aur omakorda paneb käima turbiini, mis ajab ringi elektrigeneraatorit. Teisisõnu: tuumaenergiat on vaja selleks, et ajada suurtes kogustes vett keema.

Selleks et kiired neutronid suudaksid järgmisi U-235 tuumasid lõhustada ja käivituks ahelreaktsioon või jätkuks juba käivitunud ahelreaktsioon, on vaja neid aeglustada, sest aeglased neutronid neelduvad aatomituumades märksa suurema tõenäosusega. Tšernobõli reaktoris kasutati neutronite aeglustamiseks ehk moderaatoriks grafiiti.

Kui aeglustatud neutronite hulk suureneb, suureneb ka lõhustuvate tuumade hulk. Seega suureneb ka eralduv soojushulk ja seeläbi tõuseb temperatuur. Selleks et reaktor üle ei kuumeneks, tuleb õigel ajal aeglaste neutronite hulka vähendada. Selleks kasutatakse kontrollvardaid, mis viiakse reaktorisse ja millega kontrollitakse selle temperatuuri. Need on tehtud neutroneid neelavast boorist või kaadmiumist. Vardaid üles tõstes reaktori võimsus suureneb, alla viies kahaneb. Tšernobõli reaktoris oli 1661 kanalit kütusevarraste ja 211 kanalit juhtvarraste jaoks.

Aitäh Aigar Vaigule terminite alase konsulteerimise eest!