Toomas Alatalu: Mihhail Gorbatšov uskus, et Tšernobõli plahvatus hävitas Nõukogude impeeriumi!
Ilmselt seetõttu, et muud tegurid on tundunud olevat olulisemad toimunu vaagimisel. Ent fakt on see, et kuigi 54-aastane Gorbatšov pääses suhteliselt kergelt impeeriumi etteotsa (kohalolnud Poliitbüroo liikmed eelistasid teda 5:4 Moskva parteibossile Grišinile), oli ta Tšernobõli katastroofi hetkel veel täielik NLKP vang mõtetes ja tegudes.
Alles veebruaris-märtsis 1986 oli toimunud NLKP 28. kongress, vana kaader jätkas kivistunult ameteis ja veel ei kõlanud Gorbatšovile kuulsust toonud perestroika, glasnost jmt. Kevadel 1986 räägiti alles „kiirendamisest“ (uskoreinije), mis oli ka midagi, ent mitte see, mis tegi Gorbatšovist Gorbatšovi.
Toimunu paremaks mõistmiseks on tark esmalt meenutada, et 28. jaanuaril 1986 toimus teinegi ränk tragöödia – sadade tuhandete pealtvaatajate silmade ees hukkus USA kosmoselaev Challenger seitsme astronaudiga pardal. USA president Ronald Reagan pidi samal päeval tegema traditsioonilise iga-aastase ettekande kongressile, mille ta nüüd viivitamatult tühistas, et teha hoopiski telepöördumine kogu rahvale seoses rahvusliku tragöödiaga.
Tšernobõli katastroof juhtus teatavasti laupäeval (26.04.1986) ja läks nii, et Eestimaal ja mujalgi hakkas info sellest, et on toimunud midagi kohutavat, liikuma alles esmaspäeval, kui suu tegid lahti Rootsi ja Soome infoagentuurid. Tagantjärele on teada, et Nõukogu impeeriumi otsustuskeskus Poliitbüroo kogunes esmaspäeval (28.04) ja teisipäeval (29.04), kuid esimeseks informatsiooniks rahvale sai siiski NSVL Ministrite Nõukogu 30. aprilli avaldus ja välisminister Eduard Ševardnadze briifing välissaadikutele, mis samuti toimus 30.aprillil. Lääne ajakirjanduses ilmusid esimesed teated 29. aprillil ja seda eeskätt tänu sellele, et „tuttavad Nõukogude inimesed rääkisid teada saadust“ Lääne korrespondentidele Moskvas ja Kiievis. Ilmselt kõik toimunud kontaktid jõudis fikseerida ka kõikjale jõudev KGB.
Igal juhul oli KGB boss Tšebrikov 30. aprillil vahutanud „rahvusvahelisest vandenõust infokanalites“ nagu jaksas ja sel oli mõju. Gorbatšov ja kogu N.Liidu juhtkond olid päev hiljem meeleolus – pole juhtunud midagi erilist - väljas Punase väljaku tribüünidel jälgimaks toonast sõjaväeparaadi, mis siis toimus 1. mail. Ka sellele järgnenud vastuvõtul ei pudenenud üheltki juhtivalt tegelaselt sõnagi Tšernobõlis toimunud katastroofi kohta. Keskajaleht Pravda avaldas esimese pikema „keerutamise“ alles 5. mail. Mihhail Gorbatšov tegi telepöördumise rahvale ehk siis – ütleme Reaganit! – alles 14. mail ehk 18 päeva pärast juhtunut.
Kremli saladustest veel niipalju, et 28.-30. aprillil olla Gorbatšov tema soovis avalikkust kiiremini informeerida toetanud vaid Aserbaidžaani parteijuht ja hilisem president Heydar Alijev, toonane valitsusjuht Nikolai Rõžkov ja Gruusia hilisem president Eduard Ševardnadze. Ülejäänud 9-10 olid vastu või vaikisid. Eriti ülbet joont ajas Ukraina parteiboss (1971-1989) Vladimir Šerbitski, kes oli Tšernenko surma ajal visiidil USAs ja kelle ootamatu soov tagasi pöörduda andis ameeriklastele esimese märguande, et Kremlis on midagi juhtunud (peasekretäri surma hoiti saladuses 18 tundi). Igal juhul suutsid Gorbatšovi toetajad vältida Šerbitski jõudmist Keskkomitee pleenumile, kus kinnitati poliitbüroo otsus Gorbatšovi valimise kohta – tema lennuk sunniti maanduma Moskvast kaugel.
Kuna pärast Grišini väljaarvamist Poliitbüroost oli just Šerbitskist saanud konservatiivide liider, hakkas ta esimesel võimalusel ja selleks osutus Tšernobõli info käsitlus avalikult vastanduma Gorbatšovile.
Fakt on see, et kiievlasi isegi agiteeriti tulema 1. mail pidutsema kesklinna, ehkki sealt oli Tšernobõlini – erinevalt Moskvast – paarsada kilomeetrit ja vallapaiskunud radioaktiivsus tegi juba kõikjal oma tööd. Pole ilmselt juhus, et vanameelsete kontrolli alla oleva Kesktelevisiooni peamine uudisteprogramm „Vremja“ näitas 1. mai õhtul pikalt muretuid ja rõõmsate nägudega kiievlasi ning vaid vilksamisi kesktribüüni Kiievis, mis olid tuntud nägudest tühjad – enamus parteiladvikust oli juba ohutumatesse paikkondadesse pagenud.
Kui nüüd paralleelina meenutada, et Eesti sai paadunud vanameelsest Karl Vainost lahti 1988. aasta suvel (milles soosivaks teguriks oli kindlasti Vaino Väljase ja Mihhail Gorbatšovi komsomoliaegne tutvus), siis tuli ukrainlastel oma tagurlikku ladvikut - vaatamata nende skandaalsele käitumisele Tšernobõli päevil – taluda veel rohkem kui aasta (Šerbitski vabastati ametist septembris 1989). Nagu küpseva revolutsiooni puhul ikka, tõi säärane status quo jõuga säilitamine kaasa vastasleeri radikaliseerumise ja äraarvamatuse kasvu, mille eest Ukraina areng maksab lõivu tänagi. (Ka poliitilised protsessid Eestis maksid lõivu Karl Vaino „hoidmise“ eest, ent nagu viidatud – meil tervikuna ja eriti konkreetselt teatud tegelastel lihtsalt vedas! Nagu hiljemgi!!).
Kui nüüd Gorbatšovi mõttemaailma„arenguga“ edasi minna, siis 31. juulil 1986 kuulutas ta Habarovskis (vaadake kuhu tuli selleks sõita!) välja „perestroika“, peatselt järgnes sellele ka glasnost ja uus mõtlemine ning kui jaanuaris 1987 lõpetati algul Raadio Vaba Euroopa ja BBC, pool aastat hiljem ka Ameerika Hääle segamine, oli Gorbatšovi revolutsiooni üks olulisemaid pöördeid – sõnavabaduse lubamine – tehtud. Loomulikult võttis veel kuid ja aastaid enne, kui see kohtadel, k.a. Eesti NSV teoks sai, kuid suundumine otsustatud eesmärgi poole sai paika pandud.
Ja kui juba Gorbatšovi ise aastaid hiljem ütles, et selleks murranguhetkeks sai tõe rääkimine Tšernobõlis toimunust ehk valetamise lõpetamine, siis tuli samm-sammult edasi minnes mõni aeg hiljem sedastada sedagi – valedega üles ehitatud ja valedega koos hoitud riik tuleb kas laiali saata või uuesti kokku panna. Mõistagi, et üritati parimat, ent välja kukkus – nagu ikka.
