Must tõsilugu Tšernobõlist. 30 aastat vaikust
„Saagu aatomist tööline, mitte sõdur!” soovivad viltused ja roostes sildijäänused ühe Pripjati kortermaja katusel isalikult. Tuletavad tuumateadlastele meelde nende töö moraalset poolt. Kolmkümmend aastat tagasi muutus see üleskutse veelgi aktuaalsemaks, omandas uue tähenduse.
1986. aasta 26. aprilli öösel kell 1.23 kerkis hiiglasliku Lenini-nimelise Tšernobõli tuumaelektrijaama kohale vikerkaarevärviline kuma, mille traagilisi tagajärgi me hästi teame. Sel laupäevaööl ei saanud Tšernobõli aatomist mitte sõdur, vaid verejanuline mõrtsukas, mis võttis elu ja muutis saatust kümnetel tuhandetel inimestel. Kuidas see ikkagi juhtus? Millist elu elatakse ohutsoonis nüüd, 30 aastat pärast katastroofi? Ja kas elatakse?
Märtsi algus. Kolmapäeva hommik. Õhk on hallist vihmast ja läppunud linnatolmust raske. Lund enam pole, kuid puud on alles raagus – kogu ümbrus oleks justkui maailmalõpujärgsest meeleolust läbi imbunud. Sõidame eraldatud tsooni poole mööda vana paigatud Kiievi-Tšernobõli teed. Mõlemale poole teed jäävad viltuvajunud madalad majad, aknaraamid siniseks võõbatud. Arvatakse, et see aitab kurjade vaimude vastu.
Siin on peasüüdlane: Tšernobõli tuumaelektrijaama kurikuulus neljas energiaplokk. Praegu käib siin sajandi ehitus: rajatakse hiiglaslikku kõrgtehnoloogilist sarkofaagi, mis hakkab kõrguma 30 aastat tagasi õhku lennanud reaktori kohal ja peaks valmima järgmiseks aastaks. Kokku maksab see umbes pool miljardit eurot ja peab meid reaktori kraatri surmava kiirguse eest kaitsma järgmised sada aastat.
„Pripjat 1970” on kirjas surnud linna sissesõidu juures valgel betoonmonumendil. Valge olevat lootuse värv. Monumenti raamistavad mustad ketid. Õnnetuse ajal oli Pripjat Nõukogude Liidu kõige noorem linn. Ligi kolmandik selle elanikke olid lapsed, kelle lõhutud mänguasjad on nüüd kolm aastakümmet lebanud lasteaia põrandal. Mis on aga Pripjat 2016? Mida on aeg temaga teinud?
Tuttav vaatepilt kõigile, kes on kunagi näinud inimtühja Pripjatti. Maailmalõpujärgne maastik: roostes postidel vaateratas, elurõõmsalt kollased kabiinid, paatkiiged, mis olid igas Nõukogude Liidu linnas, ka Narvas, karussellid, autod... Mida oli Nõukogude lapsel veel vaja?
Võtame kursi sõjalisele objektile Tšernobõl 2. Seal on Nõukogude raadiolokatsioonijaam Duga 1, mis pidi aegsasti avastama kontinentidevahelisi ballistilisi rakette (radar Duga). 125 meetri kõrgune, 25 meetrit maa all, 750 meetri pikkune, kaalub kümneid tuhandeid tonne. Duga hämmastab oma suuruse ja matemaatiliselt täiusliku iluga. Selle all seistes tunned, kui väike sa oled. Selliseid oli NSV Liidus kolm.