Katastroofi toimumise päeval, laupäeval, 26. aprillil ei tulnud Nõu­kogude inimestele toimunu kohta mingit teadet. Info­vaegus oli ka Nõukogude Liidul silma peal hoidval lääne ajakirjandusel ja lääne kompetentsetel organisatsioonidel. Päikeseline nädalavahetus on meelde jäänud muretuna. Inimesed tegid oma maalappidel ja suvilates kevadtöid. Keegi ei osanud karta, et üle nende peade liigub radioaktiivne pilv.

Esimene info tuli Rootsist

Nõukogude inforuumis levis esimene informatsioon alles 36 tundi hiljem, sedagi Pripjati kohaliku raadiojaama edastatuna. Teatati, et alustatakse linnast elanike evakueerimist.

Katastroofi üritati Gorbatšovi ja poliitbüroo eest varjata. Veel sama päeva õhtul polevat olnud selge, mis täpselt on toimunud.

Gorbatšov on hiljem selgitanud, et tema sai toimunust teada telefoni teel 26. aprilli varahommikul kell viis. Impeeriumi esimesele mehele aeti Ukrainast puru silma ja öeldi, et Tšernobõli tuumaelektri­jaama neljandas plokis on juhtunud õnnetus, puhkenud on tulekahju, aga reaktor olevat terve.

Katastroofi üritati Gorbatšovi ja poliit­büroo eest varjata. Veel sama päeva õhtul polevat olnud Kremlis kogunenud poliitbürool selge, mis täpselt toimus. Selle jutuga üritas Gorbatšov meedia vaikimist õigustada. Edasist vaikimist seletas ta sellega, et kardeti tekitada rahva hulgas paanikat.

Rahvusvahelisele üldsusele tuli esimene teade katastroofist 28. aprillil rootslastelt. Forsmarki tuumajaamas, Tšernobõlist üle 1000 km kaugusel, mõõdeti töötajate riietuselt ootamatult kõrge radiatsioonitase. Asja hakati uurima. Läänemaadest polnud tulnud ühtegi reaktoriõnnetuse teadet. Pilk pöörati NSV Liidu poole. Tuule suundi uurides sai selgeks, kuhu koer on maetud.

Ka Soomes avastati samal päeval kaitseväe mõõtekeskuses radiatsioonitaseme tõus. Rootslastelt saadi teada nende mõõtmistulemused. Soomlased lugesid kell 16 raadios ette Soome infoagentuuri STT esimese radiatsiooni­tõusuga seotud teate ja kordasid seda õhtustes teleuudistes. Nende uudiste püsivaatajana nägin minagi seda saadet nagu ka paljud põhjaeestlased. Soomlased soovitasid igatahes kariloomi mitte välja lasta.

Nõukogude massiteave ei rääkinud midagi tuumakatastroofi ohtlikkusest inimeste tervisele.

Nähes, et salata pole enam võimalik, andis Kreml korralduse edastada ka Nõukogude inimestele esimene teade. See toimus alles esmaspäeval, 28. aprillil Kesktelevisiooni õhtuses uudistesaates „Vremja”. Kell 21.02 loeti seal ette 20 sekundi jagu TASS-i infot, et Tšernobõli tuumajaamas on toimunud „õnnetu juhtum” ja üks reaktor on saanud vigastada. Teatati, et asja uurimiseks on moodustatud valitsuskomisjon. See oligi kõik.

Umbes samal ajal edastas esimese laiemale rahvusvahelisele üldsusele kohale jõudnud katastroofiuudise Austraalia ABC teleprogramm. Tõeline rahvusvaheline paanika algas aga päev hiljem, 29. aprillil, kui NBC uudisteprogrammis andsid korrespondendid Garrick Utley ja Robert Hager teada, mis on sisuliselt juhtunud.

Kreml aga jätkas oma rahvale hämamist ja salgamist. Nõukogude massiteave ei rääkinud midagi tuumakatastroofi ohtlikkusest inimeste tervisele, ehkki rahvusvahelised telekanalid demonstreerisid juba Skandinaavia, Kesk- ja Ida-Euroopa poole saastepilve edasi viivate õhuvoolude kaarte. Ukrainas ja Valgevenes – kõige rohkem saastunud piirkonnas – korraldati aga suure aplombiga 1. mail rahvapidustusi. Ikka selleks et paanikat ära hoida. Gorbatšov isiklikult andis Ukraina kompartei esimesele sekretärile Vladimir Štšerbitskile korralduse minna demonstratsioonile ja soovitas sinna kaasa võtta ka lapselapsed.

ETA vaikis, sest TASS vaikis

Eestis aga valitses rahu. Ajakirjandus oli tollal veel avalikustamisest kaugel ja tugeva parteilis-glavlitilise kontrolli all. Soome raadio uudised tuumakatastroofi kohta olid raadio välistoimetuses lindile võetud, sealt tekstina välja kirjutatud ja kommentaatoritele kättesaadavad. Kuid esmaspäeval, 28. aprillil, kui olin raadio õhtuse „Päevakaja” uudistesaate väliskommentaator, polnud mingit võimalust sellest juttu teha. Pealegi polnud see väliskommentaatori ülesanne, sest tegemist oli NSV Liidu siseasjaga. ETA vaikis, sest TASS vaikis.

Ukrainas ja Valgevenes korraldati aga suure aplombiga 1. mail rahvapidustusi. Ikka selleks et paanikat ära hoida.

Järgmisel päeval, kui tegin kommentaari telesaatele „Aktuaalne kaamera” ja olin näinud eelmise õhtu soomlaste erisaadet „Ajankohtainen kakkonen”, polnud samuti luba asjast rääkida. Päris kindel, et nii raadios kui ka televisioonis sai toimunut omavahel arutatud.

Informatsiooni oli aga lääne meedialgi vähe ja seetõttu vähe ka Eesti Raadios. Ent rahva hulgas Tšernobõli tuumakatastroofi uudis juba levis. Eesti ajakirjandus vaikis täpselt nii kaua, kui vaikis üleliiduline kommunistlik press ja kehtis Kremli käsk suu pidada. Veel tükk aega hiljem kehtis korraldus infot tagasihoidlikult vahetada. Ka inimesed, kes saadeti Tšernobõli, said korralduse suu pidada.