„Nüüd küll see enam väiksemaks ei lähe!“ võinukski olla meie ökoseikluse loosung. „See“ tähendab mõistagi keskmist kütusekulu, mida me pingsalt jälgisime. Peaaegu alati, kui reisiarvuti ekraanile ilmus uus, eelmisest veelgi väiksem ja uskumatum keskmise kütusekulu näit, olin ma veendunud selle lõplikkuses. Aga kulu kahanes ikka omasoodu ja lõpptulemus jättis häbisse isegi auto tehnoandmetes toodu.

Kui valge Peugeot 508 1.6 e-HDI SW numbriga 461 BJF pühapäeva, 3. märtsi hommikul kella poole viie paiku Tallinnast Tartu poole teele asus, oli ilm hullemast hullem. Tuisk oli tee paksu lumekihiga katnud ja see on ökosõiduks kõike muud kui soodne pinnas. Õnneks lubasid ilmaennustajad lõuna pool soojemaid ja kuivemaid olusid. Tuisk ajas meid närvi veel teiselgi põhjusel. Esimesed umbes 420 kilomeetrit olime sunnitud lumes sumpama, samas kui Riiast startinud lätlastel oli tee algusest peale puhas, ehkki märg. Aga mis me räägime – lätlastel on kõik parem, isegi ilm ja naabrid.

Tartus näitas reisiarvuti keskmiseks kuluks 4,6 l / 100 km. Me ei osanud sellest midagi arvata, võrdlusmaterjali ju polnud. Aga püüdes võtta, mis võtta annab, pumpasime rehvidesse 0,3 baari võrra õhku juurde ja võtsime kursi Valgale. See oli kogu teekonna kõige jubedam osa. Lisaks tuisule oli asfalt sigalibe ja roolis istunud Allan pidi hoo tihti 60–70 km/h peale võtma – kiiremini lihtsalt ei saanud. Põhja-Lätis oli pilt sama ja alles Pihkva-Riia „kiviteel“ hakkas seis paranema. Nüüd hoidis tempomaat plaanitud ühtlast kiirust 90 km/h (GPS-i järgi). Keskmine kulu hakkas tasapisi langema ja kui see enne Kaunast kukkus 4,1 l peale, oligi aeg esimest korda lausuda hiljem klassikaks kujunenud sõnad: „No nüüd küll see enam väiksemaks ei lähe!“

Tegelikult oli mu pessimism igati loogiline. Kui ikka tehas lubab keskmiseks 4,0 l / 100 km, siis sellest vaid kümnendik enam, pealegi hulludes oludes ja talverehvidel, peab olema hea. Ent mitte seekord. Leedu-Poola piiril tuiskas jälle lund mis hirmus. Järgnes miljon Poola küla oma ajuvabade kiiruspiirangutega ja koduselt auklike teedega, kus Tallinna uulitsate karastus marjaks ära kulus. Kuni Allan järsku teatas: „Selle jõnksutamise peale on kulu veel alla läinud!“ Tõesti – ekraanil hiilgasid numbrid 4,0. „No nüüd küll see enam väiksemaks ei lähe!” arvasin ma veendunult.

Ent veel enne Varssavit võisime end lugeda alla-nelja-liitri meesteks. Ma ei lasknud aga pessimismilipul langeda ja helistasin Läti Top Geari kolleegile Ilmārs Līkumsile. Tema, nagu selgus, liikus meist umbes poolsada kilomeetrit eespool. Keskmine? „Kolm koma viis,“ teatas Ilmārs. „Kolm koma viis mida?“ küsisin vastu, sest see tundus nii uskumatu. Muidugi käis jutt liitritest, aga lisaks kohmas Ilmārs, et teisel Läti ekipaažil olevat tulemus 3,2.

Möh.

Varssavis tegime mõned filmivõtted, sõime õhtust ja pidasime plaani. Kuna ees ootas poolteist tuhat kilomeetrit kiirteid, otsustasime mõnele bussile tuulde võtta ja vaadata, mis juhtub. Veel enne öömajani jõudmist saimegi mõnikümmend versta ühe bussi tuulevarjus istuda. Kiirus oli umbes 105 km/h, meie püsisime bussist 30–40 meetri kaugusel, hetkekulu oli pidevalt alla kolme liitri ja keskmine kukkus 3,8 peale.

Nüüd oli selge – teekonna teine pool tulebki läbida busside sabas. Lätlaste Līkumsi-Vētra 3,5 l / 100 km tundus saavutatav, aga nende teise ekipaaži Pulss-Goldmanis 3,2 oli ikka päris kosmos. Hiljem saime ka põhjuse teada. Nemad, vaesekesed, venisid kõik 1000 kilomeetrit Riiast kuni Poznańi külje alla ühtlaselt seitsmekümnega. Vaat see on alles kindlameelsus!

Hommikul selgus, et märtsis pole turismihooaeg veel alanud ja teed on bussivabad. Olude sunnil hakkasime siis tuulevarjuna kasutama veoautosid. Aga need sindrid venisid hädapärast 85 km/h, vaid üksikud meeldivad erandid liikusid 90-ga. Ent kulu muudkui vähenes. Veel enne Saksamaale jõudmist ilmus reisarvutile näit 3,7.

„No nüüd küll …“

Kuskil Berliini taga tuiskas meist mööda üks lätlaste auto. Niisuguse hooga, et ma ei jõudnud isegi vaadata, kes roolis istus. Hiljem selgus, et Ilmārs. Mõistan-mõistan – Autobahn’i esimeses reas veokate vahel kullerdamine võib juhtme kokku ajada küll. Navi käsul pöörasime Gera külje all läände, Frankfurdi peale, ja kohe kadus keskmisest kulust järjekordne kümnendik. 3,6 tundus juba päris ilus, kuid sõita jäi veel oma tuhat kilomeetrit ja ma ei hakanud oma tavalist ennustust kraaksuma. 3,5 peab tulema, ehk isegi 3,4.

Maastik muutus nüüd künklikuks ja veoautodele enam loota ei saanud, need jäid tõusudel lihtsalt jalgu. Tuli kasutusele võtta uus taktika – allamäge võimalikult rohkem hoogu koguda ja teisel pool orgu inertsiga nii kõrgele üles lasta kui võimalik. Ilma pedaale puutumata – kogu mäng käis tempomaadi klahve klõbistades, umbes nagu Playstationil. Juhtimise mõttes oli see reisi raskeim lõik. Pingsalt tuli jälgida liiklust nii ees- kui ka tagapool, et end liiklusvoos tekkivatesse tühimikesse mahutada ja kallihinnalist kiirust mitte maha laristada. Läks õnneks. Kui Frankfurdi kandis uuesti lausikule jõudsime, polnud keskmine tõusnud.

Ning sadakond kilomeetrit enne Šveitsi piiri lõid reisiarvuti ekraanil särama numbrid 3,5. „No nüüd küll see enam väiksemaks ei lähe!“ olin ma täiesti veendunud. Ei läinudki.

Hilisel õhtutunnil oli Šveits sisuliselt veoautovaba. Kulgesime siis omaette ja jälgisime, et hetkekulu püsiks 3,5 piirist allpool. Sõltuvalt reljeefist tähendas see enamasti umbes 85 km/h. Berni ja Lausanne’i vahel komistasime lõpuks ühe postiauto otsa, aga seegi jättis meid varsti omapäi, kui kiirteelt maha pööras. Meie hotell polnud Genfis, vaid 40 kilomeetrit edasi, Prantsusmaal Annecys. Navi suunas meid millegipärast kiirteelt maha, mägistele külavaheteedele turnima ning finiši eel muutus olukord ootamatult ärevaks. Kas 3,5 libiseb tõesti käest?

Turvavaru oli siiski kogunenud piisavalt ja kui me öösel kolmveerand kaks lõpuks Annecys Kyriadi hotelli ees peatusime, näitas reisiarvuti 2886 kilomeetri järel keskmiseks 3,5 l / 100 km.

Umbes kaks minutit hiljem jõudsid kohale ka Pulss ja Goldmanis. Mis kulu? „Eh, halvemaks läks,“ tõmbas Pulss nina vingu. Hetkeks tekkis lootus – meie olime ju teisel päeval (ainsatena) oma tulemust parandanud, tervelt kolme kümnendiku võrra.

„Kolm koma kolm,“ venitas Pulss ja kustutas meie lootusesädeme. Mis seal ikka, lätlastel on ju kõik parem.

Tulemused

  • 1. Ivo Goldmanis – Guntars Pulss 3,3 l / 100 km
  • 2. Toomas Vabamäe – Allan Muuk 3,5 l / 100 km
  • 3. Ilmārs Līkums – Ojārs Vētra 4,0 l / 100 km
  • 4. Argo Verk – Väino Laisaar 4,2 l / 100 km

Peugeot Ecocup 2013

Neli autoajakirjanikest meeskonda ühesuguste uhiuute Peugeot 508 e-HDI SW-dega alustasid 3. märtsi varahommikul sõitu Genfi autonäitusele. Tallinnast startisid Argo Verk (WhatCar) ja Väino Laisaar (motors24) ning Toomas Vabamäe (TopGear Eesti) ja Allan Muuk (TV3), Riiast Ivo Goldmanis (WhatCar Latvija) ja Guntars Pulss (Latvias Avīze) ning Ilmārs Līkums (TopGear Latvija) ja Ojārs Vētra (AutoMedia). Eesmärk oli jõuda järgmise päeva õhtuks sihtpunkti võimalikult väikse keskmise kütusekuluga. Marsruudi võis valida oma äranägemise järgi, kütusekulu mõõdeti auto reisiarvutiga.

Kus oleks saanud veel kokku hoida?

Kindlasti Eesti õudse ilma arvelt. Kui meie keskmine kulu lõigul Tallinn-Tartu-Riia oli 4,5 l / 100 km, siis sealt edasi kõigest 3,3.

Navi soovitatud tee läbi Kesk-Saksamaa Tüüringi ja Frankfurdi kaudu oli märksa künklikum kui alternatiivne marsruut Nürnbergi kaudu. Ehk oleks siit andnud kümnendikliitri näpistada?

Kui me esimesel päeval oleks Riiast Varssavini hoidnud tempomaati näiteks 85 km/h peal, võinuks ehk veel 0,1 liitrit kokku hoida. Ent teisalt jäänuks uneaega siis veelgi vähem, niigi jõudsime hotelli alles keskööl.

Kuna Eestis pole talverehvid 1. märtsist kohustuslikud, saanuks teekonna ette võtta ka põhivarustuse säästurehvidel. Ent lumisel ja jäisel teel võinuks me sedasi juba paari kilomeetri järel kuskil kraavis istuda.

Klaaskatus on uhke lisa, aga ma ei imestaks, kui sellest tulenev lisaraskus ka kütusekulu mõjutab.