Võib-olla ongi CC see kõige emotsionaalsem VW üldse. Sest sportautot VW ju ei paku ning Up!, mis tõesti palju tundeid tekitab, on pigem armastusväärsuse kui kireobjekt. Uuenenud Passat CC pole enam Passat CC, vaid on lihtsalt – CC. CC? Tsetse? Tsetsekärbes? Vaevalt siin troopilist vereimejaputukat silmas peetud on. Kuigi Passat CC-ga võrreldes on auto nina küll oluliselt agressiivsemaks muutunud ja ahtergi tänu uutele laternatele ning neis heljuvaile LED-idele kõvasti särtsu juurde saanud. Passat CC oli lauge siluetiga ja eest ning tagant samuti pehme ja mõnus nagu tollele nn kupeesedaanide 21. sajandil elu taas sisse puhunud Mercedes CLS ise. Sellele endiselt mõistlikku alternatiivi pakkuv CC kannab aga juba rohkem teise põlve CLS-i hoopis kandilisemat vaimu. Eest-küljelt vaates on see CC nüüd ehk tõesti veidi kardetav nagu tsetsekärbes, kuigi mitte päris nii paheline.

Asi, mida CC levitab, see haigus, millesse inimesi nakatab ning neid teiste automarkide juurest ikkagi Euroopa suurima klientideks siirutab, on usk selle nn kupeesedaani mõttekusse. Teinekord süveneb see haigus isegi nii palju, et paneb inimese uskuma rumalust, et taolist tüüpi automobiil ongi see kõige ägedam, parem ja mõttekam. Koguni praktilisem, heh. Oh seda lihtsameelsust! Kuidas saab CC olla Passatist endast praktilisem, kui selle katusejoon langeb ja röövib seega tagaistujate pearuumi? Muidugi ei saagi ega peagi saama. Samas tuleb arvestada, et ei röövi see katuse langemine seda koluruumi midagi nii palju, et nutma peaks. Kui oled 180 cm pikk, on taga veel täitsa mõnus istuda. Kui oled pikem, istu ette.

Nii et CC on võib-olla Passatist enesest just praktilisem, kuna ei kanna kaasas ülemäärast pearuumi? Ah, see on muidugi lollus. Aga pakiruum on sel üüratu. Nii sügav, et mõjub apla musta auguna. Näljaselt avanev pakiluuk lööb end elegantse kaarega avali, kui puldil nupule vajutad. Ning peidab eneses VW embleemi all salajast tagurdamiskaamerat. Tehniliselt on CC üldse täpselt nagu Passat. Sel on küll must lagi, et salong mõjuks sportautolikumalt, et seal oleks hämaram, õdusam ning et utsitada inimesi oma tähelepanu akendest välja suunama. Ent sisu, mootorid, käigukastid – kõik on Passatiga sama. Armatuur oleks muidugi võinud olla midagi hoopis muud, ägedamat, vaka all äkilisusega varustatut, ent seda olnuks Volkswagenilt liigne loota. Eriti kui CC head hinda vaadata. Ja eriti kui seda CLS-i ehk ainsa omasugusega kõrvutada. Sest CC-l pole omas hinnaklassis konkurenti tänini. Väga imelik. Kus siis Hyundai silmad on või ei peeta seda segmenti tulusaks, naerdakse kupeesedaanide idiootlik mõte välja? Vaevalt. Tuleb ju BMW-gi juba suvel ja juba Eestisse oma 6-seeria Gran Coupé ehk SuurKupeega pilke püüdma.

Hea on, et CC on tehniliselt Passat. Sel on läbiproovitud tehnika, head mootorid jne. Prooviauto 2-liitrine diisel, mis sai tõelist Top Geari stiilis sõiduvatti, ei näidanud keskmiseks kütusekuluks enamat kui 6,6 l/100 km. Vägev. Muidugi võiks see võimsam olla, ent mäletan, kuidas esimest korda Passat CC-ga sõitsin, mil aiste vahel absurdne 3,6-liitrine V6. 100 km/h saabus siis nimelt 5,6 sekundiga, ent mingit sensatsiooni, kiiruse ja võimsuse taju küll ei tekkinud. Auto oli selleks liialt mugav. Ja nägi taoline mugav ümarik ka välja. CC on prii Passatist ja vaba vedelast väljanägemisest. CC on vahe. Nagu tsetsekärbes. Mis on seni pidanud vastu kõikidele hävitamiskatsetele. Nagu loodetavasti ka see šikk kupeesedaanide klass. Ahjaa, see CC tähendab tegelikult, muide, komfortset kupeed.

Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!

Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 3 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!