Kastikate klassi sünonüümiks on saanud Toyota Hilux, millega ei pääse justkui keegi eriti võistlema. Nissani Navara võttis suuna luksuslikuma, sellise ameerikalikuma pikapi poole, VW Amarok on kena, konkreetne ning šikk, kuigi tarmukas. Tõeline tööloom on ikkagi Hilux, jah? Ei tea midagi. Amarok on sellele juba kõva konkurent ning uus Ranger vaat' et veelgi turskem tegija.

Ranger näeb eest kena välja ning ka tagatuledel pole viga, ent üldjoontes pole tegemist mingi 21. sajandi autodisaini fanfaar-lahendusega nagu kõik uued Fordid, vähemasti need Euroopa turule saabuvad, efektselt voolitud on. Rangeril on helkiv esivõre ja suured tuled, ent kõik muu on ülimalt lihtne, isegi askeetlik. Varustus, jah, on olemas. Sellest pole küsimust. Ent kujustust, nagu seda sõna „disain“ teinekord püüdlikult eest keelde tõlgitakse, mujal näha nagu polegi.

Nii et selle sees istudes ei teki kellelgi tunnet, et kuidas me küll nii uhke auto sopalompi uputame, kuidas sellega metsa sisse kriimustusi hakima läheme? Ranger ei löö risti ette mitte millegi ees ning mõjub sellisena ka iga oma detaili poolest. Olemata samas niivõrd sõjaväelaslikult karmi enesepiitsutaja olemusega, nagu senine Defender või Wrangler seda on.

Rangeriga hätta me ei jäänud, kuigi sügavamatest kraavidest läbi vupsates pühkis üle auto koonu rulluv laine lõpuks esistange küljest numbrimärgi maha. See jäigi meie suurimaks kaotuseks, mida me ei pannud õieti tähele mitu päeva hiljemgi. Küll aga panime igal sammul tähele, et Ranger tunneb end kõige paremini ikkagi tööd tehes, kusagil metsas rügades ja raba pügades. Sest linnas on sellega ikka suhteliselt ebamugav sõita. Tagasild võdistab kere päris aktiivselt, Amarok on ses suhtes hoopis mugavam. Ning käigud on lühikesed ja rasked, rool tummine.

HINNE - 8
Elustiilisõidukitega Ranger ei konkureeri, sest on puhtalt töö murdmise peal väljas. See on kasulik ja asjalik asi, mitte emotsionaalsetel kaalutlustel ette võetav hobi või koduloom.

Sellest kõigest on palju kasu, sest selle kõigega Ranger võluma peabki. See pole tõeline ameerikalik V8-ga kütusekulistaja ega ka mitte mingi blingimise ambitsiooniga pikap, vaid puhas tööloom. Taolistest konkreetse suunitlusega ja selles mõttes no-nonsense-mudelitest jääb õigupoolest tänapäeval aina enam vajaka. Aina püütakse luua masinaid, mis langeksid niigi keerulises autode klassifitseerimise süsteemis ikka kusagile alamklasside alamklasside vahele. Ja ajaks asja veelgi segasemaks. Kastika kõrval oli vaid kabriolett veel hiljutise ajani selles mõttes lörtsimata produkt. Ent kui Nissan Murano hakkas pakkuma katuseta linnamaasturit, oli ka sellel lips läbi.

Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!

Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 3 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!