Top Geari PIKAVINNATEST: Kia Picanto - pihku soojendav kogemus

Nii väike auto ja nii palju külma. Ajal, mil Kia pisima mudeli Picantoga pikavinnatestisõite tegin, valitses vabariigis mitmekümnekraadine pakane. Olin ikka väga mures, mis sest autosõidust sedasi saab. Kas nii väike mootor üldse läheb alati käima, kas need pisikesed rattakesed suudavad autot teel hoida ning kas salongis üleüldse läheb millalgi soojaks või peab enne Tallinnast Tartuni sõitma?

Kartsin, mis ma kartsin, aga Picanto sai kõigega suurepäraselt hakkama. Absoluutselt alati läks see kenasti käima. Kui oli juba ikka –25 kraadi, siis, mõistagi, laisemalt. Aga käivitus ikkagi. Ning soojaks läks ka, kuigi päris aeglaselt – ikkagi väike mootor ja väga külm ilm. Kuid sellest polnudki suurt lugu. Sest nagu eelmiseski loos kirjeldatud, oli Picanto jumalikumaid momente selle klounisuine rool, mis alati juba kaugelt vastu naeratas ning nupust vajutades nii kenasti ja kiiresti kuumaks läks, et soojendas käsi ka läbi paksude nahkkinnaste väga vapralt. Picanto rikkus mu meeled niimoodi päris pikaks ajaks ära – hakkasin alati ja kõikides autodes sõites roolisoojendust nõudma, seda elementaarseks pidama, kui see juba nii elementaarsel pisiautol nagu Picanto olemas on. Mis mõttes puudub roolisoojendus võimsal kastikal VW Amarok? Kes teab. Muutusin veelgi imelikumaks, hakates mõtlema, miks siis ainult see rool soojaks läheb ... Miks siis mitte ka juba käigukang?

Aga Picanto ei ole vaid roolisoojendus, Picanto kogemus ei võrdu sooja rooli peos hoidmisega. Selles on hea ja mõnus sõita, kuigi kõik see sõit käib väga aeglaselt ja on lõppkokkuvõttes üpris rahulik. Auto rahutut välimust arvestades on sõidukogemus ikka äärmiselt rahulik. Peaaegu apaatne. Ent väga jäistel teedel ja väga külmal betoonil, nagu ma omal nahal ragisedes teada sain, tuleb ikka väga ettevaatlik olla. Nimelt sõitsin Tallinnas Viru keskuse parklasse mööda selle pikka spiraalteed sisse, kui äkki ilma igasuguse hoiatuseta kadus pidamine täielikult nagu vormelimaailmas. Esiots läks libisemisse, parem esiratas põrkas vastu betoontee külge ja siis ka tagumine ratas kohe sinna samasse järele. Raksatades. Hea, et Kia oma esitlusautole talvel valuvelgi alla polnud pannud, sest siis oleks asi kindlasti kulukaks läinud. Ent nüüd piirdus kahju vaid kahe plastmassist rattakilbi purunemisega. Ja mina muutusin sõites veelgi valvsamaks.

Sooja rooli kõrval andis Picantole kahtlemata iseloomu ka omapärane siduripedaal. Alguses mõtled, et siin on vist küll miskit katki. Mingi vedru on vist kusagilt väljas, lahti löönud? Aga ei. Nii ongi, nii käibki. Picanto siduripedaali võid 5 cm osas vabalt plagistada ilma, et mitte miskit toimuks. Sellega on hea foori all igavledes mängida, seda latakat varbaga eemale toksida. Sest sellist puhast liikumise ja kiikumise ruumi pedaalil on. Kui aga sellega harjud, on sõita lihtne ja mõnus. Rõõmu tegi veel nii väikese auto pöörderaadius. Tunned lõpuks, et suudad kohapeal ümber pöörata, ning hakkad arulagedalt kartma, et auto paneb niiviisi enesele veel jala taha.

Aga ei. Picanto on küll hea näide masinast, mis võib sind väikeauto usku pöörata. Sel on fantastiliselt efektne välimus, mis mõnda väsitadagi võib, ning piisavalt ruumikas sisemus, et pereautona toime tulla. Pere ainsa autonagi, mida nii suvekuumas kui ka talvepakases ühtmoodi mugav pruukida.

Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!

Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 2,9 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!