Auto on just läbi teinud ühe tõeliselt nimeväärilise reisi, „gränd turismi“ Tallinnast Lõuna-Hispaaniasse ja tagasi, on tundnud kuuma ja külma, kihutanud lauskmaad pidi kiirteedel ja kallutanud kõrgmäestikukurvides – seega on värskelt restaureeritud uunikumi uus ja värske mootor saanud uhke sissesõitmise osaliseks ja vaimustanud oma vastupidavusega, nii et võin nüüd oma ainulaadsel proovisõidul sest täit rõõmu tunda. Meile kõigile tuntud muusik Leslie Laasner ehk Leslie da Bass deklareerib kindlalt, et peale tehnikute olen mina esimene ja ka viimane võõras, kes selles autos ise sangas olla saab. Tuhat tänu sellise au eest! Silmarõõmu olen sellest autost Eesti teedel juba varem saanud.

Selliseid, vanade heade aegade vaimustavalt ilusate Alfade kuldajastu lõpu lihtsaid, aga veel meeliköitvalt ilusaid kupeesid toodeti AR Giulia sedaani kupeevariandi Giulietta jätkuna AR 2000 Berlina sedaani kupeevariandina. Sellised olid tootmises 1963.–1977. aastal eri modifikatsioonides, konkreetne 2000 GTV aga 1971–76. Ja liinilt tuli maha selle ajaga 37 459 GTV-d.

Kupee on mõnusalt madal, ka klaasiring on madalake, kuid samas jätab tänu peentele piilaritele ehk akna/ukseraamidele õhulise ja avara mulje. Eriti kummastavalt ja silmapetteliselt mõjub külgvaates aga juba Giuliettalt tuttav auto kaarjas kuju. Nii esi- kui ka tagaosa on otstes alla suunatud ja keskosa on küljekarpide juurest justkui kõrgem – ühesõnaga, tegu oleks nagu suure punase banaaniga! Loomulikult sobib auto iseloomuga võrdluseks paremini bumerang …

Olen esimene ja ka viimane võõras, kes selles autos ise sangas olla saab.

Sellist kujustust on Alfa Romeo rõõmsalt ka hiljem kasutanud, näiteks kas või 1980ndate lõpu röögatuse Alfa Romeo Sprint Zagato juures. See on efekt, mis lihtsalt tõmbab pilgu enda külge kinni, ja lummatult lausa jäädki vahtima! Auto on läbi aegade Alfasid kaunistanud punast karva. Eesti musta uunikumide registreerimisnumbri saanud rariteeti vääristavad tänaseks vähesäilinud Momo valuveljed.

Asutaja Moretti ja kuulsa Itaalia ringraja Monza järgi nime saanud Itaalia firma Momo alustas kunagi sportroolide tootmisega ja koos selle auto tootmisaastate algusega populaarsust koguma hakanud valuvelgedega. Tehasest väljusid kupeed plekkvelgedel, kuid Momo valuvelg oli selle auto ametlik järelturutoode ehk siis lisavarustus. See sobib oma ristikulehte meenutava kujustusega siia muidugi fantastiliselt hästi. Sportkupee madala südame tõttu on neid aga vähe säilinud. Kahe Weberi karburaatoriga 130 hj mootor pakub 2000 GTV aiste vahel sedavõrd head minekut, et Alfade omanikud ehk alfistad on selliseid kupeesid algusaegadest alates ringradadel piirsituatsioonidesse viinud ja toonased valuveljed kildudeks pihustanud …

Nii nagu Alfa sündis sporti – juba esimesest, 1910. aasta mudelist Alfa Romeo 24HP vormiti aasta hiljem kuulsa Targa Florio võidusõidu jaoks spetsiaalversioon –, on ka 150. seeria kupeedest nikerdatud ringrajaversioone, kuid ka selle seeria tehaseseades 2000 GT Veloce on täiesti valmis, ringrajakõlblik. Nimigi suunab auto ringrajale – veloce ei tähenda kaunis itaalia keeles midagi muud kui kiiret. Ja 1028-kilogrammise tühimassiga vabalthingav kaheliitrine mootor pakub väga erksat minekut! Vanake võtab „korralikult“ kohalt minnes ikka ketsi all ringi käima ja taguotsa kiireid küljelt küljele siksakke tegema. Väga uhke ja ootamatu vaatepilt sellise uunikumi puhul.

Tehase väljaandes on kaunilt tepitud esiistmed ajastutruult küljetugedeta ja kurvides kisub muidugi kaaslasele sülle, aga see on tegelikult väga naljakas, mitte häiriv faktor. Nahkistmed on ülistiilsed. Peatugesid saab hammaslatti pidi üles kruvida, aga see „latt“ on puidust! Vineerist! Väga peen! Puitu on ka armatuuris ja lisavarustusena on puitliistu sees 1970ndate ühe kõlariga raadio, mis annab tänapäeval ajas tagasi keeratava heli. Stiilsus kajastub pisiasjades – Alfa on võtnud ristikulehe mudelirea tippviimistluse sümboliks ja see on saanud ka sõjajärgsete Alfa Romeo sportautode tunnuseks. Siingi kordub see teemana peale valuvelgede ka armatuurlaua märgutuledes ning märgina auto võtmetel. Legende on igasuguseid, aga tegelikult ei mäletatagi enam väga täpselt, mis hetkel ja miks see lihtne leht Alfa sportautodel kasutusele tuli.

Rool pole siin Momolt, on täisoriginaal, kuid veelgi vanemate sportautode puitroolide stiilis ja huvitavalt peenike – põnev on sellise rooli taga kurvidesse kihutada! Alfa tahab kõrgeid pöördeid ja seepärast ei saa neid keelata isegi sellisele vanakesele. Saan tunda konkreetset minekut, mida saadab vaimustav heli! Hea on seda kuulata vaimukalt ukse siseküljel oleva rullikuga lahtikruvitavatest kolmnurkakendest. Need aknadki on ju ehtne ajastu märk ja tihti tunnen neist tänapäevaautode kliimaseadmemaailmas puudust …

Kurvides kisub kaaslasele sülle, aga see on väga naljakas, mitte häiriv faktor.

Aga summutist väljuvad mörinad panevad kupee sportlikkuse i-le suure täpi peale. Olen kindel, et kui seda täppi suurendusklaasiga vaadata, on kindlasti ka see ristikheinalehe kujuga. Või nimetagem seda kõigile itaallastele tuntud sõnaga quadrifoglio. Tänagi hõigatakse meile juhuslikult mööda väntavate itaalia jalgrattaturistide rühmast: „Oo, bella Quadrifoglio!“ See on see sümbol, mille tulihingeline alfista enesele isegi käe peale tätoveerib! Kire märk. Ja kirg on väga määrav mõõdupuu. Selliste kireleekide kütkeis on olnud kuulsustest ka Frank Zappa 1969. aasta GTV omanikuna ja selliste bändide nagu Emerson, Lake & Palmer ning Asia trummar Carl Palmer.

Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!

Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 2,9 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!