• • „Peapurje“ saab alla lasta, nii et see toimib varikatusena.
  • • Muljetavaldavalt auahne rajatise tellis Ordose linnavalitsus.
  • • Sillal on kolm kokkupandavat jalakäijate teed.
  • • Rajatis hakkab seisma ankrutega paigale kinnitataval ujuvvundamendil.

Krasojevići projektid kalduvad sageli akadeemilisusse, pakkudes välja kontseptuaalseid vorme, millel on sügav teoreetiline aluspõhi. 2013. aastast pärinev äärmiselt lummav töö nägi ette kosega varustatud hüdroelektrilise ujuv-vangla rajamist. Hirmuäratavalt düstoopilise esteetikaga hiilgav projekt esitas küsimuse, mis oleks, kui vanglahoone suudaks lisaks elektri tarbimisele seda ka ise toota.

Muljetavaldavalt auahne arhitekti värskeim projekt kujutab endast liikuvat ujuvsilda, mille saab „kokku panna“ ja kas purjetades või puksiiri abil uude asukohta toimetada.

Rajatis koosneb kolmest kokkupandavast jalakäijate teest ja kolmekordsest süsinikkiud-purjest. Silla kasutamise ajaks saab purje alla lasta nii, et see toimib varikatusena. Jalakäijate teid palistavad päikesepaneelid, mis toodavad elektrit rajatise ja selle mootorite tarbeks.

Projekti tellijaks on Sise-Mongoolia Ordose linna valitsus, mistõttu hõlmab kavand teatud kohaspetsiifilisi detaile. Kavandi täpsus annab igatahes mõista, et silda on võimalik ehitada, kuid seda, kui realistlik on rajatise valmimine lähemas tulevikus, on hetkel veel raske öelda.

Krasojevići radikaalsed projektid ei pruugi oma süvafilosoofilisi aluspõhimõtteid eriti lihtsalt avada, kuid need multifunktsionaalsed geomeetrilised struktuurid lahknevad jahmataval määral nüüdisaegsetest tava-arhitektuurilistest kontseptsioonidest. Mõistust vaaruma panevad kavandid nagu Jetway Hotel — luksushotell, mis on projekteeritud ise liikuma lennuväljal maandunud eralennuki juurde — või Seine’i jõe kalda lähedal paisusilma kohal hõljuv baar suhestuvad dünaamiliselt ümbritseva keskkonnaga.