Mees võtab sissepakitud hamburgeri, mille müüja on letile pannud. Selmet hamburger valgest paberist välja harutada, surtsab mees sellele ketšupitriibu ning lööb hambad läbi paberi kotletisaia, kirjutab ajakiri Imeline Teadus.

See pealtnäha imelik mees viibib Brasiilia hamburgerirestoranis Bob's Burgers, mis pakib 2012. aastast alates oma hamburgerid söödavasse pakendisse.

See põhineb riisijahul, millest tehakse ka õhukest riisipaberit, mida kasutatakse näiteks Vietnami köögis värskete kevadrullide valmistamiseks. Kui kliendid riisipaberi ära viskavad, laguneb see palju kiiremini kui tavaline paber.

Brasiilia hamburgeriketi pakkepaber pole sugugi ainus näide uut tüüpi pakenditest. Üle terve maailma töötavad teadlased välja söödavatest, vees lahustuvatest ja biolagunevatest materjalidest pakendeid, mis asendaksid paberi, plasti ja klaasi.

Suur huvi uute kergesti lagunevate pakendite vastu tuleb sellest, et maailma jäätmehulk kasvab peadpööritava kiirusega.

Toiduainetööstus toodab palju rohkem pakendeid, kui seda ümber töödelda suudetakse. 2014. aastal tekkis Euroopas keskmiselt 160 kilogrammi pakendijäätmeid elaniku kohta, kuid sellest taaskasutati veidi alla kahe kolmandiku.

See tähendab, et ligi 60 kilogrammi iga Euroopa elaniku tekitatud jäätmeid viiakse prügipõletusjaama või halvemal juhul visatakse loodusesse.

38 protsenti jäätmetest on plast või klaas. Nende materjalide valmistamiseks kulub kõvasti fossiilseid kütuseid, nende tootmine paiskab õhku kasvuhoonegaase.

Kui neid materjale põletatakse, sisaldavad atmosfääri eralduvad gaasid süsihappegaasi. Ka prügi metsa visates käivituvad looduslikud pikaajalised lagunemisprotsessid, mis tekitavad toiduahelat häirivaid keemilisi ühendeid.

Uut tüüpi pakendid valmistatakse seevastu hoopis looduslikest materjalidest, mis lagunedes ei saasta loodust, sest mikroorganismid suudavad need palju kiiremini ära lagundada kui senised pakendid. Lisaks sellele on need pakendid sageli ka söödavad.

Loe söödavatest pakenditest lähemalt jaanuarikuu Imelisest Teadusest!