Tallinna sadama arendus on vaid üks ligemale 950 projektist, mida see maailmakuulus arhitektuuribüroo vähemalt 44 riigis välja pakkunud. Ja kuigi Zaha Hadid ise lahkus elavate seast eelmisel aastal, töötab tema büroos täna 400 arhitekti kokku 50 riigis. On selge, et kõik, mis tema nime alt tulnud pole päriselt Hadadi enda toodang, aga kuulsus saab alguse siiski iraaklannalt, kes kunagi Euroopasse õppima tuli ja siin tõeliselt läbi lõi.

  • Tema isa Muhammad Hadid oli kahel korral, aastatel 1946 ja 1958-1963 minister Iraagi valitsuses, ja sealsete riigipöörete keerises, 1963. aastal pidi ka mõne aja vanglas istuma. Alles 1995. aastal kolis ärimehena tegutsenud isa tütre juurde Londonisse elama ja neli aastat hiljem suri seal.

Zaha Hadid sündis aastal 1950, ja rahandusministri tütrena sai juba kuuekümnendatel võimaluse õppida Inglismaa ja Šveitsi koolides. Seejärel õppis ta matemaatikat Beiruti Ameerika Ülikoolis Liibanonis, et leida juba tõeline kutsumus Londonis asuvas kõrgkoolis Architectural Association School of Architecture. Samal ajal õppisid ja hiljem ka õpetasid seal teised maailmakuulsad arhitektid: Rem Koolhaas, Elia Zenghelis ja Bernard Tschumi.

Koolhaas iseloomustas Zaha Hadidi ülikooli lõpetamisel kui "planeeti, mis tiirleb omal orbiidil." Zanghelis on aga meenutanud: "Me kutsusime teda 89 kraadi leiutajaks. Mitte miski polnud kunagi 90 kraadi all. Tal oli spektakulaarne visioon, kõik hooned plahvatasid väikestesse pisikestesse osadesse. Kui ta joonistas treppi, siis oli võimalik selle lakke pead ära lüüa, ruum vähenes ja vähenes, kuni jõuti lae ülemisse nurka välja. Ta ei hoolinud pisikestest detailidest, tema vaatas laiemate piltidena, mida me hiljem parandama hakkasime. Ja tal oli õigus." Zaha Hadidi neljanda kursuse töö oli näiteks maalida üks hotell sillaks, inspireerituna Kazimir Malevitši töödest.

Esmalt töötas ta Rotterdamis koos Koolhaasi ja Zanghelisega, 1980. aastal pani aga Londonis püsti juba oma arhitektuuribüroo Zaha Hadid Architects. Selleks ajaks oli ta Briti kodanik. Ka õpetas ta arhitekte Harvardis, Cambridge'is, Chicagos, Hamburgis ja Columbia ülikoolis, kuigi esialgu tuntigi teda pigem värvika esineja, kui maailmakuulsa arhitektina. Ja mida enam kuulsust kogunes, seda hiilgavamaid rajatisi hakkas temalt ilmuma. Kuigi on ka loomulik, et hoone, mida üks kiidab, ei pruugi teisele vaatajale üldse meeldida.

Bergiseli hüppemägi Austrias (1999-2002):
Kaasaegse kunsti keskus Cincinnatis (1997-2003):
BMW peakorter Leipzigis (2001-2005):
Zaragoza sillapaviljon Hispaanias (2005-2008):
Šeik Zayedi sild Abu Dhabis (2007-2010):
MAXXI (21. sajandi kunsti rahvuslik muuseum) Roomas (1998-2010):
Guangzhou ooperiteater (2003-2010):
London Aquatics Centre, 2012. aasta olümpiamängude veekeskus (2005-2012):
Büroohoone Galaxy SOHO Pekingis (2008-2012):
Heydär Äliyevi keskus Bakuus (2007-2013):
Dongdaemun Plaza, Soulis Lõuna-Koreas (2007-2013):
Antwerpeni sadamahoone (valmis 2016):
Ja siis see, mis isegi Jaapanil üle jõu käis, kavand Tokyo 2020. aasta olümpiastaadioni ehituseks oleks maksma läinud liiga palju: