Droonid, pumbad ja isetehtud raadiojaamad: koopas lõksus olevate Tai poiste elud sõltuvad paljuski tehnikast

 (54)

Droonid, pumbad ja isetehtud raadiojaamad: koopas lõksus olevate Tai poiste elud sõltuvad paljuski tehnikast
Naftafirma PTT töötajad valmistuvad drooni õhkutõusmiseksFoto: LILLIAN SUWANRUMPHA, AFP

Põhja-Tais lõksus olevate tai poiste leidmisel on tehnika mänginud olulist rolli. Tõenäoliselt on erinevatel tehnilistel seadmetel nende õnnelikul pääsemisel veelgi suurem roll, vahendab Wired.

"Me ei teadnud, millised tingimused päästetööde toimumise paigas on," ütles Thana Slanvetpan, PTTEP-nimelisse kütusefirmasse kuuluva inseneriderühma juht, kes igapäevaselt tegeleb naftapuurkaevude ja gaasitrasside inspekteerimisega. "Seega võtsime me kaasa kogu tehnika, mis tõotas kasuks tulla," ütles ta.

Tehnika all peab ta silmas näiteks kolme 30-kordse optilise suurenduse termaalkaameratega varustatud drooni. Tavaliselt kasutatakse sellist tehnikat selleks, et uurida potentsiaalsete puurkaevude asukohti, kuid seekord luuakse nende abil ümbruskonnast 3D kaart ning tuvastatakse koobastesse viia võivaid sissepääsuteid.

"Droon aitab otsinguid kergemaks teha," ütles Slanvetpan. "Tõenäoliselt on koobastikku umbes 100 erinevat sissepääsu. Selle asemel, et ükshaaval kõigisse nendesse sisse ronida, saame neisse lihtsalt drooniga vaadata," ütles ta.

PTTEP tõi lisaks kaasa kaks veealuse võimekusega masinat. Üks nendest on inimese poolt eemalt juhitav, teine on prototüüp, mis on võimeline ka iseseisvalt tegutsema. Masinad on varustatud sonaritega, mille abil saavad need kaardistada seda koopa osa, mis ulatub allapoole veepiiri. See võib olla kasuks sukeldujatele, kes peavad töötama mudastes vetes, kus puudub nähtavus.

Seotud lood:

Pärast sõjaväelastega konsulteerimist otsustati siiski, et neid sõidukeid vähemalt hetkel ei kasutata. "Siinne maastik võib olla liialt keeruline. Varasemalt oleme sõidukeid katsetanud ainult leebemates tingimustes," ütles Slanvetpan.

Vesi ja takistused segavad suhtlust

Inimeste koobastest päästmise puhul on ilmselt kõige suurem probleem omavaheline sidepidamine. "Tavalised raadioseadmed ei toimi sellises keerulises keskkonnas väga hästi," ütles Uzi Hanuni, Maxtech Networksi nimelise telekommunikatsiooniettevõtte tegevjuht.

Loe veel

Iisraeli firma saatis Taisse appi ühe oma inseneri, kes läks sinna koos 17 Ühendkuningriigis ehitatud raadiosaatjaga. Maxtechi poolt välja arendatud tarkvara võimaldab nendel raadiosaatjatel lisaks tavalise helisignaali edastamisele toimida ka raadioreleejaamadena. See tähendab, et raadiojaamade abil on võimalik suhelda kuni 3,5 kilomeetri kauguselt nii, et puudub vajadus raadiotornide järele.

Lahendus on mõeldud keskkonnakatastroofide likvideerijatele - näiteks tuletõrjujatele, kes kustutavad tulekahjusid mõnes kauges metsatukas. Samas leidis firma nüüd süsteemidele ka uue lahenduse. "Lahendus on automaatne ja väga dünaamiline," ütles Hanuni. "Raadiojaamasid pole vaja eelprogrammeerida - need töötavad automaatselt ning nendega on võimalik otse sündmuskohale minna," ütles ta.

Samal ajal kasutavad esimesena lõksusolijad üles leidnud briti sukeldujad hoopis vanemat tehnoloogiat: HeyPhone'i nimeline süsteem leiutati juba 20 aastat tagasi briti koopaavastajate poolt. Lahenduse näol on tegemist suure ja kohmaka isetehtud raadiosüsteemiga, mis kasutab suhtlemiseks läbi kaljuseinte minevaid ultra-madala sageduse laineid. Derbyshire'ist pärit vabatahtlikud kontrollisid HeyPhone'id kodumaal üle ning seejärel saadeti kolm töökorras seadet politseieskordi saatel Heathrow lennujaama, kust need Taisse lennutati.

Nüüd, kui hädasolijad on üles leitud, on oluline luua nendega stabiilne ühendus. Sukeldujad veetsid terve kolmapäeva üritades vedada läbi veealusekoopa valguskaablit, mis võimaldaks hädalistel pinnalolijatega suhelda.

Võimalusi hädasolijate päästmiseks on palju

Vaatamata sellele, et koopas olijate asukoht on tuvastatud, on nad siiski hädas - koopasuu on üle ujutatud ning allikate kohaselt ei ole keegi hädas olijatest hea ujuja.

Enamik spetsialiste hindab, et praeguses olukorras on kaks võimalust: üks on õpetada grupp ujuma ning seejärel võtta risk ning üritada värskelt ujuma õppinutega pinnale jõuda, teisel juhul kasutataks päästmiseks erivarustust - videokaadrid koopast näitavad, et poistele õpetatakse juba praegu ujumismaskide kasutamist.

On ka kolmas võimalus: oodata niikaua, kuni veetase langeb. See võib küll võtta mitu kuud, arvestades, et praegu on alles Kagu-Aasias võimust võtva vihmase hooaja algperiood. Samas on võimudel õnnestunud osa koopasüsteemist kuivaks pumbata - hinnatakse, et mõnedes lõikudes on veetase vähenenud koguni 40 protsenti. Sellele vaatamata püsib risk, et just selles osas, kus grupp lõksus on, võib tekkida üleujutus.

Tegelikult on ka neljas võimalus - puurimine. Kuna lõksusolijad on kinni võrdlemisi väikesel pinnal umbes 800 kuni 1000 meetri sügavusel, nõuaks selline lahendus aga väga suurt puurimistäpsust ja täpset koopa asukoha mõõtmist.

"Mõõtmisel on vaja mööda panna kõigest meetriga ja me puurime neist mööda vähemalt kilomeetri," ütles Gary Mitchell - briti spetsialist, kelle ühing BCRC on spetsialiseerunud just inimeste koobastest päästmisele. Ka need sukeldujad, kes esimesena lõksusolijatega kontakti said, on just sellesama ühingu liikmed. Ühendkuningriigis asuva BCRC liikmed üritavadki nüüd leida nüüd leida moodust, kuidas kõige täpsemalt mõõta koopa asukohta nii, et sinna puurida saaks.

Siinkohal võib abiks olla veel üks tehniline instrument - radiolokaator, mida kutsutakse Pease'i süsteemiks. Seade on näidanud, et suudab täpselt näidata esemete asukohta kuni läbi 300 meetri paksuse kalju. Seade on võimalik ehitada Tais müüdavatest komponentidest ning seega ei võtaks selle päästepaika kohale jõudmine palju aega.

Teoorias võiks sukeldujad viia sellise seadme koopasse,hädasolijate juurde ning pinnalolijad saaks seejärel selle signaali järgides otse koopasse puurida. Kogu plaani juures on üks suur "aga". "Me ei ütle, et selline võimalus ei toimi, aga see süsteem vajaks väga võimsat energiaallikat," ütles Mitchell. "Tavalises koopas piisaks 9-voldisest patareist, aga nii sügaval asuva koopa puhul räägime me auto või veoauto akust," ütles ta. Nagu teada, ei ole akud, elekter ja vesi aga väga hea kooslus.

Slanvetpani sõnul on kõige tõenäolisem lahendus siiski veetaseme vähendamine. Lisaks droonidele ja veealustele sõidukitele on PTEPP kohale vedanud ka oma võimsaimad pumbad: 75 tunni vältel on need võimelised ära pumpama 120 miljonit liitrit vett."See on meie jaoks igapäevaselt kasutusel olev varustus," ütles Slanvetpan.

Nagu näha, on päästeoperatsioonil kasutusel uute ja vanade tehnoloogiliste lahenduste segu, millest igal seadmel on päästeoperatsiooni õnnestumisel oma osa. Kuigi meedia püüab pildile enamasti kõige kõrgtehnoloogilisemaid lahendusi, on ka vanal tehnoloogial oluline roll.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare