Autod, mille peamine ülesanne on olnud nuhkida Briti telerivaatajate järele
Nähtavasti on sellised masinad siiani Briti teedel liikvel, kuigi on palju neid, kes ei usu, et nende autode tegevusel üldse tagajärgi oleks. TV detector van ehk siis TV-vaatamise avastamise auto oli alates 1952. aastast käiku võetud tehniline lahendus tuvastada neid, kes vaatavad televiisorit ilma selle eest maksu maksmata.
Teleülekanded Suurbritannias hakkasid pihta juba 1936. aastal, ja tegemist oli põhimõtteliselt reklaamivaba meediaga, mille osas sai BBC sisuliselt monopoli. 1946. aastal kehtestati eraldi maksuna nn TV litsentsitasu, mille kogumise eest muretseb BBC sisuliselt ise. Ligemale 77,5 protsenti BBC kogu tuludest tulebki nendest litsentsitasudest, mida peaksid tasuma kõik telerivaatajad, olgugi, et 1955. aastast on BBC kõrvale ilmunud ka eratelekanaleid (alates ITV-st), mis saavad oma tulud hoopis ennekõike reklaami müügist.
Ja juba ammu on teada, et ligi kaks kolmandik brittidest tahaks sellist BBC rahastamise skeemi muuta, seda enam et uuemal ajal on niivõrd palju alternatiivseid meediakanaleid avanenud, et kõige üle kontrolli omada pole isegi võimalik.
BBC arvas kohe algusest peale teisiti. Litsentsitasu oli küll olemas, aga telepilt levis ju õhu teel ja televiisorite hankimisel kelletki litsentsi olemasolu ei küsitud. Kui sul oli juba televiisor kodus ja pilt ees, ei vaevunud paljud veel eraldi litsentsi taotlema.
Oli vaja vahendit, mis telerivaatajaid hirmutaks. Esimest TV detektorautot esitles BBC 1. veebruaril 1952. Kuidas see eriliste seadmetega varustatud auto tegelikult inimeste telerivaatamist tuvastas, hoiti tugeva saladuskatte all.
Niisiis esmalt pandi tänavail sõitma spetsiaalselt kohandatud Hillman Minxi ja Morris Oxfordi autod, katustel kõrged radari- või antennitaolised seadmed. Hiljem võeti kasutusele Commers-autod, 1980. aastatel Dodged ja Leylandid, 1990. aastatel Ford Transitid ja 2003. aastal esitleti juba kümnendat selle otstarbega autotüüpi.
Kuidas need autod telerivaatamist tuvastavad, pole siiani selge, on oletatud, et nad mõõdavad elektromagnetkiirgust, mida eraldavad televiisori nn kohalikud ostsillaatorid.
Kuid aastal 2013 sai Radio Times ligi materjalidele, mis näitasid karistamisi TV-litsentsi mittemaksmise eest. Mitte ühelgi puhul neist polnud vahelejäämise põhjuseks jälitustegevus TV detektorautodega.
Sellest peale on Briti meedia vaielnud, ega need detektorautod üldse üks suur pettus pole. BBC siiski kinnitab, et nende autode kasutamine, mis alati pole ka eemalt äratuntavad, on oluline argument litsentsimaksude kogumisel. Enamiku litsentsitasude sissenõudmise ja järelvalvega seotud ülesandeid on BBC küll delegeerinud oma koostööpartneritele, autod firmale Capita Business Services Ltd.
Üks 2013. aastal BBC enda ajakirjanike kätte saadud dokument viitas hoopis, et selline auto kasutab optilist detektorit, mis kasutab suurt läätse, et koguda andmeid valgussignaalide kohta, fokusseerides selle seadmesse, mis võimaldab andmeid analüüsida.
Ilmselt nii on küll võimalik tuvastada televiisori töötamist, aga mitte seda, kas vaadatakse spetsiifiliselt BBC või hoopis mõne erakanali saateid. Ka oli eraldi litsentsitasu raadiosaadete kuulamisele, mis 1971. aastast tühistati. Standardne litsentsitasu telerivaatamise eest on 147 naelsterlingit (ligi 170 eurot) aastas, trahv selle eiramise eest on maksimaalselt tuhat naelsterlingit.
Riiklik järelevalve igatahes kinnitab, et need masinad ka tegelikult võimaldavad litsentsirikkujaid tuvastada. Enamasti saadetakse auto välja küll juba olemasoleva kahtluse peale, ehk niisama nad tänavail ei sõida. Kuid üha enam levib ka vandenõuteooriaid, kuidas selliste masinatega andvat nuhkida lausa internetikasutajate eelistuste järele. Teised küll väidavad, et nende autodega ei saa tegelikult midagi tuvastada.
Euroopa Liit otseselt brittide teleritasudesse ei sekku ja Brexit siin ka midagi ei muuda. Märtsis esitati Briti parlamendile aga 109 751 kohaliku elaniku allkirjaga petitsioon, nõudes BBC-d soosiva telerimaksu kaotamist.
