Sotsiaalsete putukate, nagu termiitide, aju on imetillukene. Nende paari meetri kõrgused pesad on aga oma õhutuskanalite võrgustikuga omaette arhitektuurilised imed. Pesakuhjatiste ehitamisel ei lähtu nad muust kui oma kaaslaste tegevusest ja asukohast ning pidevalt muutuvast ehitusplatsi seisust. Pesa lõpptulemus peegeldab evolutsiooni miljonite aastate pikkust katsetustööd ehitusreeglite muutmise vallas.

Sarnaselt võib Justin Werfeli töörühma loodud robotitele anda ette ainult ehitatava struktuuri matemaatilise mudeli, mille alusel leitakse struktuuri ehitamiseks sobivad liikumisreeglid. Iga robot teab nõnda ise, kuhu see järgmise vahtpolüstüreenist ehitusbloki poetama peab. Nähes, et mõni teine robot on vahepeal koha bloki või enda koguga täitnud, valib see automaatselt ise uue paiga, kuhu see paigutada.
Loe edasi ERR teadusuudistest