Ja nii on USA kaitseministeeriumi juures tegutsev edasijõudnud uurimisprojektide agentuur (DARPA) saanud ülesande leida vasturohtu sellise ohu puhuks.

Lahendus on ka juba teada. Koodnimega TUNA (mis ei tähista küll tuunikala, vaid lühendit sõnadest Tactical Undersea Network Architectures, taktikaline veealune võrguarhitektuur), pakuti välja veealune sidepidamissüsteem, mis koosneks raadiopoidest, mida ühendaks juuspeened fiiberoptilised kaablid ja mis hõljuks kümneid meetreid merepinna all.

Kui ka kogu tehiskaalaste mass korraga rivist välja löödaks (olgu või enneolematult tugevate päikeseloidete ja päikese koronaalmassi pursete või siis vaenulike jõudude tegevuse tõttu), võtaks veealune sidevõrk üle vajaliku koha valitsusasutuste andmeside ülal hoidmisel.

Kuid sellise "plaan B" tarbeks oleks vaja siiski veel edasisi läbimurdeid näiteks senisest peenemate fiiberoptiliste kaablite arendusel, mis peaks merevees vähemalt 30 päeva vastu, samuti vajavad sellised poid meres iseseisvat elektrivarustust.

Siin tuli appi Washingtoni ülikool, töötades ühe aastaga välja uudse, nahkhiiri meenutavate poide süsteemi WEBS (Wave Energy Buoy that Self-deploys, laineenergiapoi, mis asetab end ise paigale), mis suudab toota endale vajalikku elektrit merelainetusest.

TUNA-projekti järgmine faas oleks kasutada 20 miljonit eurot rahastust, et sellise merealuse võrgustiku prototüüp välja töötada.

Maapinnal on "ajast maha jäänud" raadioside ju alati võimeline asendama satelliitsidet, aga riigivõim peab ju olema võimeline toimima igal pool ja igasugustes tingimustes.

On siiski selge, et selline võrk meres saaks olla vaid ajutine lahendus kriitilisest hetkest kiiresti ülesaamisel. Pikemat aega meres seisev võrk teeks kahtlematult üsna pea tutvust ankrute ja kalavõrkude ning kõikvõimaliku muu liiklusega meres, mis selle süsteemi ruttu katki võiks teha. Siis on vaja hakata seda võrku kohe remontima.