Vesi, vesi, vesi. Kui Alaska ja Vene­maa vahel Beringi meres paiknevat Saint Pauli saart asustavad nn karvased mammutid oskaksid mõelda, siis mõtleksid nad ainult veest, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Nad tunglevad pisikese kraatrijärve ümber ja püüavad sellest janu kustutada. Vett on aga aina vähem ja see on üha sogasem, sest mammutikari trambib järve järjest rohkem mudaseks.

Saint Paul, väike vulkaaniline kaljusaar, on üle 5000 aasta pakkunud viimast varjupaika Põhja-Ameerika mammuti­populatsioonile. Mandril on nende liigi­kaaslased juba ammu välja surnud.

Nüüd, umbes aastal 3750 eKr, on aga saarestki saanud mammutite surmalõks. Planeedi kliima ei ole enam endine ning kuivemaks muutunud õhk imab endasse saare vähese magevee. Suured uhked loomad surevad lühikese aja jooksul üksteise järel janusse.

Niisugune pilt koorub Pennsylvania osariigi ülikooli ja Alaska ülikooli teadlaste hiljutisest uurimusest. Nad võtsid puurproove Saint Pauli saarel asuvast Hilli järvest. Neist leitud mammutite DNA, taimede ja mageveeloomade jäänused ning ainult suurte loomade, sh mammutite väljaheidetes elavate seente spoorid jutustavad kildhaaval loo mammutite lõpust.

Sedamööda, kuidas igikelts sulab ning inimesed rajavad uusi kaevandusi ning kaevavad uute majade vundamendiauke, ilmub päevavalgele järjest rohkem mammutileide. Teadlased on viimase 10-15 aasta jooksul avastanud rohkem luid, võhku ja hästi säilinud muumiaid kui varasema 200 aastaga kokku.

Seetõttu teavad teadlased tänapäeval mammutite kohta rohkem kui ühegi teise eelajaloolise looma kohta. Nad tunnevad juba üsna üksikasjalikult mammutite arengut ja eluolu ning mõistavad ka nende äkilise väljasuremise seoseid kliimamuutuste, teiste loomade ja ka inimeste tegevusega.

Kolm teadlaste rühma loodab neid teadmisi ära kasutada üpris radikaalsel moel. Nad on võtnud nõuks mammutid, need jääaja hiiglased, uuesti ellu äratada.

Kuidas teadlased seda plaani teoks teha kavatsevad, sellest loe lähemalt juulikuu Imelisest Teadusest!