Kuna lapsevanemate-poolse valetamise kohta on avaldatud üllatavalt vähe teaduslikke töid, otsustasid California San Diego psühholoogiaprofessor Gail Heyman, sama ülikooli endine tudeng Diem Luu ning Toronto ülikooli professor ja Ontario haridusuuringute instituudi lasteuuringute keskuse juhataja Kang Lee seda väheuuritud nähtust tundma õppida.

Kahes ühendatud uuringus esitasid nad USA kodanikest osalejatele küsimusi selle kohta, kuidas lapsevanemad lastele valetavad - olgu siis eesmärgiga nende käitumist korrigeerida või selleks, et neile rõõmu valmistada, vahendab PhysOrg.

Ühe uuringu raames tunnistasid lapsevanemad hirmutavate väljamõeldiste rääkimist oma lastele, kui need ei tahtnud voodisse minna või süüa seda, mida oleksid pidanud. Näiteks oli üks ema öelnud lapsele, et kui too taldrikut korralikult tühjaks ei söö, kattub ta nägu üleni vistrikkudega.

Teised vanemad möönsid maagiliste olendite väljamõtlemist. Üks neist selgitas: "Ütlesime oma tütrele, et kui ta pakib kõik oma lutid paberisse nagu kingitused, tuleb "lutihaldjas", kes viib need teistele lastele, kellel lutte tõesti vaja on... Minu arvates oli lutist loobumine tervislik ning selline lahendus võimaldas lapsel tunda end uhke ja erilisena."

Teise uuringu raames kogusid uurijad tudengite mälestusi selle kohta, kuidas nende lapsevanemad neile valetanud olid, ja said sarnaseid tulemusi: lapsevanemad valetavad lastele tihti, ehkki õpetavad neile samas, et valetamine on lubamatu.

Uurijad, kelle töö avaldati hiljuti ajakirjas Journal of Moral Education, nimetasid selliseid meetodeid "kasvatustööks valetamise abil" (ingl parenting by lying). "Meid üllatas, kui tihti valedele toetuv kasvatustöö aset leiab," nendib Lee. "Mis veelgi olulisem, meie tulemused näitasid, et ka need vanemad, kes nõudsid oma lastelt ausust kui ülimat voorust, harrastasid kasvatustööd valetamise abil."

Ehkki Heyman leiab, et mõnel puhul on mõistlik lapsele mitte täit tõtt rääkida (näiteks on julm öelda kaheaastasele, et tema joonistatud pilt on kole), soovitab ta lapsevanematel olukorrad hoolikalt läbi mõelda ja enne vale appivõtmist vaagida võimalikke alternatiive.

"Lapsed käituvad mõnikord kaootiliselt või sellisel moel, mis kahjustab nende huvisid pikemas perspektiivis," ütleb Heyman. "On tavaline, et lapsevanemad katsetavad kuulekuse saavutamiseks mitmeid strateegiaid, nende hulgas valetamistki. Lapsevanema jaoks, kes peab žongleerima igapäevaste vajadustega, pole potentsiaalsed negatiivsed tagajärjed laste uskumustele kaugemas tulevikus tingimata prioriteetide esirinnas."

Uurijad analüüsisid ka erinevusi Aasia ja Euroopa päritolu ameeriklastest lapsevanemate kasvatustöös valetamise abil ning leidsid, et Aasia taustaga lapsevanemad möönavad sagedamini lastele valetamist eesmärgiga mõjutada nende käitumist. Uurijate arvates on üks võimalik selgitus sellisele tulemusele, et võrreldes Euroopa päritolu ameeriklastest lapsevanematega kalduvad asiaatidest ameeriklased panema suuremat rõhku oma järeltulijate aupaklikuks ja kuulekaks kasvatamisele ning rakendavad selliste eesmärkide saavutamiseks laia valikut kasvatusstrateegiaid.

Heyman ja Lee valmistavad praegu sama teema põhjalikumaks seiramiseks ette rahvusvahelist uuringut ning on alustanud ka valesid rakendava kasvatustöö võimalike tagajärgede uurimist. Eelkõige huvitab neid, kas see võib tekitada lapses segadust õige ja väära eristamisel, ning kas see õõnestab lapse usaldust.