Vaktsineerimise maine määris 20 aasta tagune arsti korraldatud pettus

 (207)

Vaktsineerimise maine määris 20 aasta tagune arsti korraldatud pettus
Foto: Rene Suurkaev

Praegu vaktsiinide suhtes valitsev skepsis sai alguse briti arstist, kes süüdistas ühes 1998. aasta teadusartiklis MMR-vaktsiini autismi põhjustamises.

Arsti kirjutise mõjul loobusid miljonid vanemad oma laste vaktsineerimisest, kuid hiljem osutusid arsti teadustulemused puhtaks pettuseks, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kui leetriviirusel oleksid käed, oleks see neid 1998. aasta 28. veebruaril rahulolevalt kokku hõõrunud. MMR-vaktsiin oli viirust kaua aega karmilt ja brutaalselt ohjes hoidnud, kuid sellel päeval õnnestus haigusel paotada uks vabadusse.

Ukse rolli etendas teadusartikkel, mille Londoni Royal Free Hospitali arst Andrew Wakefield avaldas lugupeetud meditsiiniajakirjas The Lancet.

Tosinat last hõlmanud uuringu tulemuste põhjal osutas arst autismi ja soolestikuhaiguste ning MMR-vaktsiini vahelisele seosele. Seda vaktsiini manustatakse leetrite, mumpsi ja punetiste vastu. Wakefield esitas teooria, et vaktsiin ründab soolestikku ning jõuab sealt mingil viisil ajju, nii et lastel areneb mõne päevaga autism.

Tema artikkel äratas tähelepanu ka väljaspool teadlaste ringi ja juba mõni aasta hiljem võis artikli tagajärgi näha haiguste statistikas. Paljud vanemad otsustasid oma laste puhul loobuda MMR-vaktsiinist.

Leetriviirus kasutas kaitsmata laste haavatavust kiiresti ära. Kõigest viie aastaga kahekordistus leetrijuhtumite arv Suur­britannias.

Seotud lood:

Paraku ei saavutanud lapsed vaktsiinist hoidumisega midagi, sest Andrew Wakefieldi uuring osutus mitmes aspektis võltsinguks. Kulus aga mitu aastat, enne kui seda õnnestus tõestada. Selleks ajaks oli artikkel jõudnud levitada vaktsiinivastast skepsist, mis veel tänapäevalgi mõjutab vaktsiinistatistikat.

Andrew Wakefield on kahe briti arsti poeg. 1981. aastal lõpetas ta 24aastaselt ka ise meditsiiniõpingud Londonis Saint Mary haigla meditsiinikoolis, mis toona oli Suurbritannia populaarseim meditsiiniülikool.

Noor arst spetsialiseerus edasi kirurgiks, valides oma erialaks elundisiirdamised, kuid tasapisi tema huvid muutusid. 1993. aastal äratas ta tähelepanu ühe teadusartikliga. Selles püstitas ta teooria, et leetriviirus võib põhjustada Crohni tõveks nimetatavat soolehaigust.

Kaks aastat hiljem pakkus ta, et seda haigust põhjustab hoopis MMR-vaktsiinis sisalduv elus nõrgestatud viirus. Peagi laiendas ta süüdistusi väitega, et vaktsiin võib kaasa tuua ka autismi.

Loe veel

MMR-vaktsiin koosneb kolme haiguse – leetrite, punetiste ja mumpsi – nõrgestatud viiruseosakestest. Kui need organismi süstitakse, hakkab immuunsüsteem tootma antikehi, mis viiruse maha suruvad. Kui hiljem peaks organismi ründama nõrgestamata viirus, tunneb immuunsüsteem selle kiiresti ära ja kõrvaldab selle. Andrew Wakefieldi sõnul on probleemiks just elusviiruse kogus. Ta rääkis seda BBCs, kuigi oma uuringus ta seda tõestanud ei olnud.

„Kui anda kolme viirust – kolme elavat viirust – samal ajal, suureneb kõrvaltoimete risk, eriti siis, kui üks viirustest mõjutab immuunsüsteemi viisil, nagu seda teevad leetrid,“ ütleb ta BBC vahendusel.

Kohe pärast ärevust tekitavate tulemuste avalikustamist korraldas briti arst pressikonverentsi, kus ta kutsus vanemaid üles jätma oma lapsed vaktsineerimata seni, kuni teadlased on jõudnud asjas selgust tuua.

Päev hiljem oli kõigis meediaväljaannetes uudis: „MMR-vaktsiin põhjustab autismi“. Lugu kasvas lumepallina ajalehtedes, televisioonis, raadios ja internetis. 2002. aastal – neli aastat hiljem – trükkisid ainuüksi Briti ajalehed selle teema kohta 1531 artiklit. Neist kaks kolmandikku olid MMR-vaktsiini suhtes kriitilised või nimetasid seda otsesõnu ebaturvaliseks.

Teema negatiivne kajastamine levitas hirmu, mis pani paljud lapsevanemad oma laste vaktsineerimisest loobuma. Enne Wakefieldi uurimistulemuste avaldamist 1998. aastal vaktsineeriti 90 protsenti Briti lastest.

Vaktsineeritute protsendi vähenemine ei kõla ehk dramaatilisena, kuid on siiski väga tõsine. Et vaktsiinid oleksid tõhusad, on vaja, et viirusel ei oleks eriti palju „pelgupaiku“ vaktsineerimata inimeste kujul, keda viirus saaks nakatada ja kelles paljuneda.

Maailma terviseorganisatsioon WHO soovitab, et rahvastikust peaks leetrite vastu vaktsineeritud olema vähemalt 95 protsenti. Siis on viirusel niivõrd viletsad eluolud, et kõik – needki, kes on vaktsiini saamiseks liiga haiged – oleksid kaitstud.

Näiteks Soome on juba ammu saavutanud 95 protsendi määra ja seal on leetrid hävitatud – haigust pole seal diagnoositud viimased 20 aastat. Ka Suurbritannia oli teel selle eesmärgi täitumise poole.

Pärast seda, kui leetrijuhtumite arv oli 1990. aastail Suurbritannias püsivalt 100–200 aastas, hakkas haigusjuhtude arv suurenema. 2003. aastaks oli arv kahekordistunud, seejärel on see pidevalt veelgi suurenenud.

Andrew Wakefieldi uuring ei hirmutanud mitte ainult Suurbritannia lapsevanemaid. Ka ülejäänud Euroopas kahanes vaktsineeritud laste hulk ja leetrijuhtumite arv kahekordistus ajavahemikul 2008 kuni 2011. Sama tendentsi võis näha ka USAs, kus ühel hetkel sai leetrivaktsiini suhteliselt vähem lapsi kui sellistes riikides nagu Liibüa ja Zimbabwe.

Tasapisi hakkas ka selguma, et Andrew Wakefieldi uuringus ei olnud kõik nii nagu peaks. Kuidas kallutatud uuring paljastati ning millist mõju see tervishoiule tänapäevani avaldab, sellest loe lähemalt Imelise Teaduse mainumbri põhjalikust libauudiste-käsitlusest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare