Konkreetselt võeti faili kujul katked Martin Luther Kingi kõnest "I have a Dream" ja William Shakesepeare'i sonetid, ja suudeti nad talletada DNA-ahelasse.

DNA kaksikheeliks, mida andmete talletamiseks kasutati, sünteesiti küll masinas, ehk elavalt inimeselt seda ei võetud. Ja projektis osales tegelikult kaks töörühma, esimene neist USA-s Harvardi ülikoolis George Churchi juhtimisel, teine Euroopa bioinformaatika instituudis Nick Goldmani juhtimisel, kumbki suutis DNA-sse talletada ligi viis megabitti elektroonilist infot.

Briti teadlased Ewan Birney ja Nick Goldman väidavad, et idee peale tulid nad tegelikult õllekas joogiklaasi taga istudes, aga välja tuli sellest väga tõsine teadusprojekt. Church on aga varem osalenud ka inimgenoomi kaardistamisprojektis Human Genome Project.

Varasemad reklaamid sellele teadustööle:

"Idee, et DNA, mida inimesed teavad bioloogilise molekulina, on kasutatav ka füüsilise andmekandjana mittebioloogilises mõttes, on võrratu," teatas Stanfordi ülikooli bioinsener Draw Endy, kes küll ise projektis ei osalenud.