Uus uuring, millele on kaasa aidanud ka Tartu ülikooli geenivaramu teadlased, näitab, et tegelikult ei ole sellel geenil meie kehakaaluga mingit pistmist, kirjutab ERR Novaator.

Geen AMY1 toodab seedeensüümi amülaas, mis aitab tärklist suhkruks muuta. Kuigi sama ülesannet täidavad veel teisedki ensüümid, alustab amülaas seda juba süljes. Just tänu sellele muutubki leiva maitse seda pikemalt suus hoides magusaks.

Kuna selline ensüüm aitab meil toidust toitaineid kätte saada, on spekuleeritud, et see võib olla seotud ka rasvumisega.

2014. aastal näitaski rahvusvaheline teadusrühm Nature Geneticsis avaldatud artikliga, et geen AMY1 tõesti mõjutab rasvumist.

Toona leiti, et inimesi, kellel oli vähem kui neli süsivesikute seedimist kontrolliva geeni AMY1 koopiat, ohustab kaheksa korda suurem risk rasvuda kui neid, kellel oli nimetatud koopiaid rohkem kui üheksa. Nii omistati sellele geenile võime inimesi rasvumise eest kaitsta.

Nüüd avaldas Nature Genetics aga Harvardi meditsiinikooli ja Bostoni lastehaigla koostöös loodud genoomi analüüsimiseks mõeldud uudsed meetodid, mille abil lükkasid maailma ühed parimad rasvumise geneetikaeksperdid varasema väite ümber.