Uus teooria: inimesed peavad rohkem mängima
Teadlased usuvad, et mäng, huumor ja kõikehõlmavad naljad aitasid muistsetel küttidel-korilastel pärssida kaasasündinud agressiooni- ja domineerimiskalduvusi, ning et ilma kogu sellise mängulisuseta poleks koostööle rajanev ühiskond võimalik olnud, vahendab LiveScience.
"Mäng ja nali polnud neile lihtsalt vahendid, millega elu lõbusamaks teha," selgitab Bostoni kolledži arengupsühholoog Peter Gray. "Need olid vahendid, millega tagati rühma ellujäämine - vahendid, millega edendati aktiivselt egalitaarset suhtumist, ressursside intensiivset jagamist ja suhtelist rahulikkust, mille poolest kütid-korilased põhjusega kuulsad on ja millest suuresti sõltus nende ellujäämine."
Varasemad uurimused on näidanud, et huumor teeb meid lootusrikkaks. Hiljutisest uuringust selgus, et sarkasm on osa inimloomusest ning tõenäoliselt evolutsiooniline eelis. Mõned uurijad on tõestanud, et otsus pidevalt töötada, jättes ära puhkused ja muud mängulised meelelahutused, viib kroonilise kahetsustundeni täiskasvanutel, mis vanuse kasvades ainult süveneb.
Gray analüüsib kõike seda, kuid keskendub vähem uuritud teemale: lapselikule vabamängule. Teooria mõistmiseks peame käsitlema sellist tüüpi mängimist, mis paljude jaoks on tänapäeval juba tundmatu.
Gray usub, et inimajaloo alguspäevil arenesid kütt-korilaste lapsed koostöövõimelisteks täiskasvanuteks sellise mängimise abiga, mis veel hiljuti iseloomustas õnnelikku lapsepõlve: seda tüüpi mäng valitakse vabalt, see sobib eri vanuses lastele ning kuna see pole täiskasvanute korraldatud, puudub selles võistlusmoment, selgitab ta. Seesugune "vabamäng" on erinev sellistest vaba aja sisustamise ja meelelahutuse viisidest nagu videomängud, teleri vaatamine või struktureeritud koolivälised hobid ja sportmängud.
"Isegi need lapsed, kes mängivad pealtnäha võistluslikke mänge nagu rahvastepall või kaardimängud, muretsevad enamasti võrdlemisi vähe selle pärast, kes võidab või kaotab," ütleb Gray. "Püüd saavutada häid tulemusi, olgu siis üksi või meeskonnatöö tulemusena, on osa mängu võlust. Täiskasvanud juhendajate või pealtvaatajate juuresolek on see, mis kallutab mängu võistluslikkuse suunas - ning kui mäng muutub liiga võistluslikuks, pole see enam päris õige mäng."
Kõige tähtsam oskus ühiskondlikus elus, väidab Gray, on võime rahuldada teisi inimesi, pöörates samas piisavalt tähelepanu ka enda vajadustele ja soovidele. Iseorganiseeruvas mängus, põhjendab ta oma seisukohta, õpivad lapsed läbi saama väga erinevate kaaslastega, tegema kompromisse ning teiste vajadusi ennetama ja rahuldama.
"Selleks, et hästi mängida," väidab ta, "ja säilitada teiste huvi sinuga mängimise vastu, tuleb suuta näha maailma teiste mängijate vaatepunktidest. Lapsed ja teismelised küttide-korilaste kultuurides mängisid sel moel enam-vähem pidevalt," usub ta, "ning arenesid erakordselt koostöövõimelisteks egalitaarseteks täiskasvanuteks. Minu varasemates artiklites avaldatud tähelepanekud osutavad, et mitmes vanuses laste ühisel vabamängul on neis paikades, kus seda veel kohata võib, kõik sellised omadused alles."
Ühiskondlikud mängud taunivad kalduvust ahnusele ja ülbusele ning soodustavad teiste tunnete ja heaoluga arvestamist, kirjutab Gray ajakirja American Journal of Play viimases numbris. Kuid, leiab ta, me oleme oma juurtest eemaldunud.
Kahtlemata näitavad teised uuringud, et USA täiskasvanuil on vähem aega mängida. Viimase 30 aasta jooksul on tööl veedetud aeg kasvanud kümne tunni võrra nädalas. Samal ajal hoolitsevad paljud lapsevanemad selle eest, et nende lapsed tegeleksid struktureeritud tegevuse ja võistlusspordialadega - ning paljudel neist jääb aega käia ka võistlustel oma laste, vastasmeeskonna või vahekohtunike peale lõugamas.
"Inimesed hakkavad mõistma, et me oleme laste võistlema-õpetamisega liiale läinud," teatab Gray. "Me oleme jätnud lapsed ilma normaalsetest, mittevõistluslikest ühiskondliku mängu vormidest, mis on vajalikud võrdsustaju, ühistunde ja empaatiavõime arenguks."
Gray meelest "pole ehk isegi liialdus oletada, et praeguse majanduskrahhini viinud isekad teod on osaliselt märk sellest, et elame ühiskonnas, mis on unustanud, kuidas mängida".
Kütid-korilased rakendasid huumorit teadlikult võrdsuse säilitamiseks ja tülide lõpetamiseks, väidab Gray, ning nende ressursijagamismeetodites leidus mängulisi elemente. Nende uskumused ja tseremooniad olid mängulised, rajatud eeldusele, et jumalusedki ilmutavad tungi võrdsuse poole, naljasoont ning kapriise. Nad säilitasid mängulist suhtumist küttimisse, korilusse ja muudesse elatustegevustesse, osalt sel moel, et lubasid igaühel ise otsustada, millal, kuidas ja kui tihti selliste tegevustega tegelda.
"Professor Gray uudne arusaam heidab värsket valgust küsimusele, kuidas sellised ühiskonnad suudavad säilitada ühiskondlikku harmooniat ja koostööd, rõhutades samal ajal üksikisikute autonoomsust," ütles Dartmouthi kolledži kütt-korilaste ekspert antropoloog Kirk M. Endicott. "Tema kinnitused mängu laialdasele rollile küttide-korilaste ühiskondades juhivad tähelepanu mängu tähtsusele inimliigi evolutsioonilises edus."
