Uus simulatsioon näitab, et edu ja jõukuse pant pole andekus, vaid lihtsalt hea vedamine
40 aasta pikkuseid karjääre kaardistades reprodutseeris üksikasjaline raalsimulatsioon edukalt tegelikus maailmas kehtivat jõukuse jaotuse mudelit, kuid näitas, et kõige suuremate rahahunnikute otsa ei sattunud mitte kõige andekamad, vaid need, keda kõige rohkem soosis õnn.
Itaalia Catania ülikooli uurijate eesmärk polnud siiski demonstreerida ponnistuste mõttetust, vaid uurida õnneliku vedamise rolli selles, kuidas me oma aega ja ressursse eesmärkidesse panustame.
Küsimus, millele mudeli loojad vastust otsisid, on järgmine — kui andekus, arukus, töökus ja muud tegurid, mida reeglina seostatakse elus edasijõudmisega, on elanikkonna seas jaotunud suhteliselt ühtlaselt, siis miks pole samamoodi ühtlaselt jaotunud jõukus? Laias laastus 85 protsenti maailma rikkusest kuulub kümnele protsendile elanikkonnast, samas kui andekus ja nutikus pole kaugeltki samas ulatuses üksikute väljavalitute kätte koondunud. Mis on see „salajane koostisosa“, mis nad eriliseks teeb?
„Meie simulatsioon näitab selgelt, et selliseks teguriks on puhas vedamine,“ kirjutavad uurimuse autorid.
Töörühm alustas uuringut tuhande arvutis loodud „üksikisiku“ e nn agendiga, ehkki mudelit on võimalik kohandada suvalisele hulgale osalejatele. Andekus on koos mõnede standardi piiresse mahtuvate kõrvalekalletega jaotunud keskmise taseme ümber — see tähendab, et mudelis on kõigil agentidel mingi hulk annet, kuid kellelgi pole seda tohutult palju rohkem või vähem kui teistel.
Simulatsiooni alguses on kõikide agentide jõukuse määr ühesugune. Seejärel mõjutatakse seda juhuslike sündmustega, mida agendid saavad hea õnne puhul kasutada oma jõukuse suurendamiseks või mis halva õnne korral, vastupidi, nende jõukust vähendavad.
Lõpptulemuste analüüs näitas, et jõukuse jaotus näeb välja üsna sarnane jõukuse jaotusele tegelikus maailmas — 80 protsenti varadest olid koondunud u 20 protsendi agentide kätte. Simulatsiooni korrati mitu korda ja tulemus jäi püsima.
Edu ja andekus ei kattunud kunagi
Kõige jõukam viiendik agentidest polnud aga sugugi ka kõige andekam (ega ka mitte kõige vähem andekas) viiendik. Uurijad nentisid, et maksimaalne edukus ei kattunud kunagi maksimaalse andekusega, ja vastupidi.
Tegelikult oli kõige rikkamate agentide andekuse määr keskeltläbi keskmine. Lisaks sellele olid jõukusepüramiidi tipu lähedale küündinud agendid kogenud oma raalsimuleeritud elu jooksul kõige rohkem soodsaid kokkusattumusi, samas kui neile, kes jäid püramiidi põhja lähedale, oli osaks saanud kõige rohkem ebaõnne.
„Uurimus heidab valgust sellele, kui ebatõhus on väärtuse hindamine saavutatud edu määra alusel, ning tõstab esile riske, mis kaasnevad ülemäärase au või ressursside omistamisega inimestele, kellel kõike arvesse võttes võis lihtsalt rohkem vedada kui teistel,“ kirjutasid uurijad.
Uurijate töörühm soovib järgmiseks uurida, kuidas mudelit saaks kasutada selleks, et suurendada maksimaalselt investeeringuid kõikvõimalikesse valdkondadesse teaduse rahastusest ettevõtete juhtimiseni. Olukorras, kus õnneliku vedamise roll edus on nii suur, võib näiteks olla mõistlik investeerida võrdselt kõigisse ettevõtetesse, mitte keskenduda neile inimestele, kes on minevikus kõige edukamad olnud.
Tippu jõuavad keskpärased isikud, kel veab rohkem
Oluline on rõhutada, et uurimust pole veel eelretsenseeritud, nii et selle põhjal ei maksa teha suuri üldistusi enne, kui seda on põhjalikumalt analüüsitud. Sellest hoolimata pakub uurimus huvitavat selgitust probleemile, mille üle teadlased on pead murdnud juba väga, väga pikka aega.
„Kui on ka tõsi, et andekus on edukaks eluks mingil määral vajalik, ei saavuta kõige suuremat edu peaaegu kunagi kõige andekamad inimesed, vaid neid edestavad keskpärased, kuid mõõdukal määral parema õnnega isikud,“ järeldasid uurijad.
Uurimuse tulemustega saate tutvuda eelartiklite andmebaasis arXiv.org.
