Uus-Meremaa oli inimesemõõtu ürgpingviinide paradiis
Pingviin liiginimega Kairuku grebneffi elas piirkonnas, kus praegu asub Uus-Meremaa, ning läbistas tõenäoliselt oma kaarduva nokaga kalu ja kalmaare. Võrdluseks — tänapäeval elavatest pingviinidest suurim, keiserpingviin pole pikem kui üks meeter ja kaalub alla 40 kilo, vahendab Discovery News.
Lisaks avastati hiljuti veel ühe seninägematu suurekasvulise pingviini Kairuku waitaki kivistis. Too lind elas K. grebneffiga samal ajal samadel aladel. Rahvusvahelise uurijate töörühma avastuse kirjeldus ilmus ajakirja Journal of Vertebrate Paleontology viimatises numbris.
"Kairuku-pingviinid kujutasid endast hiidpingviinide viimast põlvkonda. Hiidpingviinideks nimetatakse selliseid fossiilseid pingviiniliike, mille esindajad olid oluliselt suuremad praegustest keiserpingviinidest," rääkis uurimuse kaasautor, Jaapani Ashoro paleontoloogiamuuseumi geoloogiadoktor Tatsuro Ando.
Dr Ando selgitas, et need suured lennuvõimetud linnud kerkisid esile umbes 50 miljonit aastat tagasi ja levisid edukalt, kuni surid umbes 25 miljoni aasta pärast välja. Liikide kadumise täpne põhjus on seni mõistatuseks, kuid dr Ando oletab, et selles olid tõenäoliselt süüdi drastilised muudatused paleoliitilises keskkonnas.
Põhja-Carolina osariikliku ülikooli aseprofessori Daniel Ksepka juhitud töörühm analüüsis peaaegu terviklikuna säilinud pingviinikivistisi, mis kaevati välja Uus-Meremaa Waitaki regioonis. Too piirkond kujutas endast eelajaloolisel ajal tõelist pingviiniparadiisi.
"Suure osa oma ajaloost on Uus-Meremaa seisnud keset Lõunaookeani — merd, mis ümbritseb Antarktikat," rääkis uurimuse kaasautor, Otago ülikooli paleobioloogiaprofessor Ewan Fordyce. "Miljonite aastate jooksul on see olnud sobivaks paigaks pingviinide pesitsusaladele, pakkudes seejuures küllusklikku toidulauda mereandide näol."
Kaugelt vaadates nägid äsjaavastatud fossiilsed pingviinid tõenäoliselt välja tänapäeva pingviinide moodi, kinnitas prof Fordyce.
"Lähemalt vaadates on aga selge, et kummalgi neist liikidest oli suhteliselt pikem nokk ja saledam kehaehitus kui praegu elavatel liikidel," selgitas ta. "Tõenäoliselt olid ka nende tiivad mõnevõrra paindlikumad."
Pikk nokk pidi aitama pingviinidel saaki, nt kalu ja kalmaare, piigina läbistada. Tõenäoliselt küttisid hiidpingviine haid ja haihambulised delfiinid (väga tugevad, tiheda hambumusega eelajaloolised mereimetajad) ning võimalik, et pingviinid ka kaitsesid end nende eest noka abil.
Uurimisrühm teatas, et seni teadaolevaist vanimad pingviinid kuulusid perekonda Waimanu ja elasid samuti Uus-Meremaal.
"Nood linnud elasid rohkem kui 55–60 miljonit aastat tagasi, veidi pärast dinosauruste väljasuremist," rääkis prof Fordyce.
Dr Ksepka sõnul kaotasid pingviinid ühe hüpoteesi kohaselt lennuvõime pärast kriidiajastu massilisi väljasuremisi.
DNA-põhised tõendid näitavad, et pingviinide lähimad elusolevad sugulasliigid on tormilinnuliste seltsi esindajad nagu albatrossid ja tormipääsud. Kuna viimased suudavad sukelduda märkimisväärselt sügavale, oletavad teadlased, et esimesed pingviinid olid võimelised nii lendama kui sukelduma.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!