Kaks teadlast otsustasid selles segaduses korra majja lüüa ning pakuvad meile uut, tunduvalt selgemat kalendrit, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Uue kalendri loomisel lähtuti vanast tuttavast 12kuulisest aastast, mis sisaldab 52 nädalat, igas nädalas on 7 päeva.

Kuid iga aasta algaks esmaspäevaga ja lõpeks pühapäevaga. Kõik kuupäevad langeksid igal aastal samadele nädalapäevadele.

Uue kalendri kohaselt oleks näiteks 24. veebruar igal aastal reede (seega üks täiendav vaba päev vabariigi aastapäeval garanteeritud!), 24. juuni ja 24. detsember aga pühapäevad (täiendavaid vabu päevi jõululaupäeva ja võidupüha eest paraku enam ei saaks). Iga inimese sünnipäev oleks alati samal nädalapäeval.

Kuidas säärane kalender suudaks loodusliku päikeseaastaga sünkroonis püsida? Selleks tegid USA Johns Hopkinsi ülikooli astrofüüsik Richard Henry ja majandusteadlane Steve Hanke ettepaneku lühendada kalendriaasta kestus 364 päevale.

Iga viie või kuue aasta tagant lisataks aastale aga mitte üks liigpäev, vaid terve liignädal. See oleks justkui 13. lühike kuu detsembri ja jaanuari vahel. Tänu liignädalale on aasta päevade arv alati jagatav 7ga ning kalendri nihutamiseks puudub tarvidus.

Ka kuud tegid teadlased veidi ümber. Nende meelest võiks aasta jagada neljaks ühesuuruseks kvartaliks, mis koosneks kahest 30päevasest ja ühest 31päevasest kuust.

Henry ja Hanke sõnul muudaks kalendri ratsionaalne ülesehitus lihtsamaks ettevõtete aastaaruannete koostamise ja finantsarvutuste sooritamise. Praegu pole kvartalid ühepikkused ning see sunnib ökonomiste kasutama mitmesuguseid keerulisi võtteid, mis lähevad kokkuvõttes üsna kulukaks maksma.

Uudse kalendri plussidest ja miinustest ning selle kasutusele võtmise väljavaadetest loe lähemalt märtsikuu Imelisest Teadusest.