Londonis asuva King’s College’i teadlased väidavad, et ülitundlike närvilõpmete kimbu olemasolule ei viita miski — see olevat ainult naisteajakirjade ja mõnede seksuaalnõustajate fantaasia vili, vahendab Times. 

„Naised võivad küll väita, et G-punkt ilmutab end dieedi või treenimise tagajärjel, kuid tõendeid selle kohta on võimatu leida,” ütleb uuringu autoreid, geneetilise epidemioloogia professor Tim Spector. „Meie uurimistöö, senistest suurim, näitab, et arusaam G-punktist on subjektiivne.”

Uuringu käigus küsitleti 1804 Briti naist vanuses 23-83 aastat. Kõik nad olid kas ühe- või kahemunarakukaksikud. Ühemunarakukaksikutel on identsed pärilikud omadused, mitte-identsed kaksikute geenid kattuvad umbes 50 protsendi uatuses.

Kui üks kaksikutest väidab endal olevat G-punkti, siis on tõenäoline, et tema õde vastab samamoodi. Ent sellist seaduspärasust uuring ei tuvastanud, ja see annab teadlaste arvates tunnistust sellest, et G-punkti olemasolu sõltub naise subjektiivsest arvamusest.  

G-punkti väitsid endal olevat 56% naistest, kõik nad kippusid olema keskmisest nooremad ja seksuaalselt aktiivsemad.

G-punkt on nime saanud Saksa günekoloogi Ernst Grafenburgi järgi, kes enda kinnitusel avastas erogeense tsooni 1950. aastal. Hiljem on ideed jõuliselt populariseerinud Rutgersi ülikooli emeriitprofessor Beverly Whipple, kes väidab, et on tuvastanud G-punkti vähemalt 400 naisel. Samal teemal on naine kirjutanud mitu raamatut.  

Värsket Briti teadlaste uuringut nimetab Whipple „puudulikuks”, osutades, et uurijad pole arvestanud lesbiliste ja biseksuaalsete naiste kogemusi ning mitmesuguseid seksuaaltehnikaid. Uuring jätab kahe silma vahele ka tõsiasja, et kaksikutel ei ole reeglina sama sekspartner, märgib Whipple.

Niisiis pole G-punkti otsingud kaugeltki läbi. Ajakiri The Journal of Sexual Medicine, mis Briti teadlaste värske töö sel nädalal avaldab, kavatseb debatti jätkata — oodata on uusi uuringuid G-punkti poolt ja vastu.