Legend Jeesuse hukkamisest rajaneb kristliku kiriku traditsioonidele ja kunstilistele illustratsioonidele, mitte muistsetele tekstidele, leiab Göteborgi ülikooli teoloog Gunnar Samuelsson.

Tema väitel on piiblit vääriti tõlgendatud, kuna seal puuduvad konkreetsed viited nii naelte kasutamisele kui ristilöömisele — öeldakse vaid, et Jeesus kandis Kolgata poole midagi, mida nimetati stauruseks, mis ei pruukinud sugugi olla rist, vaid võis tähendada ka “tulpa”, vahendab The Daily Telegraph.

“Probleem on selles, et antiikses kirjanduses puuduvad ristilöömiste kirjeldused, mis iseenesest on kõnekas. Allikad, kust võiks eelduste kohaselt leida kinnitusi kehtestatud arusaamadele selle sündmuse kohta, ei ütle tõtt-öelda mitte midagi,” ütleb pärast algupäraste tekstide uurimist 400-leheküljelise väitekirja kirjutanud Samuelsson.

Muistne kreeka-, ladina- ja heebreakeelne kirjandus alates Homerosest meie ajaarvamise esimese sajandini välja kirjeldab laia valikut riputuskaristusi, kuid riste või nende külge naelutamist ei mainita.

“Selle tõdemuse tagajärjel esitatakse tõsine väljakutse meie kaasaegsele arusaamale ristilöömisest kui karistuse vormist. Veelgi väljakutsuvam on tõik, et sama saab järeldada Jeesuse ristilöömise kirjelduste kohta. Uus Testament ei ütle nii palju, kui meile meeldiks uskuda,” ütleb Samuelsson.

Mingisuguseidki tõendeid selle kohta, et Jeesus jäeti pärast ristile naelutamist surema, leidub rabavalt vähe nii iidsetes kristluse-eelsetes ja piiblivälistes tekstides kui piiblis eneses.

Pühendunud kristlasena tunnistab Samuelsson, et tema väited tabavad usutunnistuse sügavamale olemusele nii lähedale, et lihtne on reageerida emotsionaalselt, mitte loogiliselt.  Ta osutab, et hukkamist kirjeldavad tekstid ei räägi sellest, kuidas täpselt Kristus hukkamisriista külge kinnitati.

“See ongi probleemi tuum. Kristuse kannatusi kirjeldavad narratiivid ei ole nii täpsed ja teabeküllased kui meile, kristlastele, mõnikord meeldiks. Kui hakkate otsima tekste, mis kirjeldaksid kellegi naelutamist risti külge, siis peale evangeeliumide te selliseid tekste ei leia.”

Paljud Kristuse-aegsed kirjandusteosed, kaasa arvatud ladinakeelsed aruanded rakendavad läbivalt ühtmoodi ebamääraseid termineid. Samuti ei viita ladinakeelne sõna crux automaatselt ristile, nagu patibulum ei ole tingimata risti põikpuu. Mõlemaid termineid kasutatakse märksa laiemates tähendustes.

“Asjaolu, et keegi Jeesuse-nimeline mees maailma tolles piirkonnas ja tollel ajaperioodil elas, on hästi dokumenteeritud. Temast jäi omaaegsesse kirjasõnasse arvestatav jalajälg. Ma usun ka, et too mainitud meesterahvas on jumala poeg. Ma ei taha sugugi mõista anda, et kristlased peaksid piibliteksti eitama või selles kahtlema," ütleb Samuelsson.

"Leian vaid, et me peaksime seda teksti lugema sellisena, nagu see on, mitte sellisena, nagu me arvame, et see on. Peaksime lugema ridadest, mitte ridade vahelt. Piibli tekst on täiesti piisav. Me ei pea sellele midagi juurde lisama.”