Arvutustehnika on teinud 43 aastaga teinud nii peadpööritava arengu, et 1969. aastal ameeriklased Kuu pinnale viinud Apollo 11 pardaarvutit on praegu isegi raske iseloomustada.
XT, mille sees oli populaarsete 286, 386 ja 486 protsessorite eelkäija, oli pardaarvutist kordi võimsam. Kui Apollol oli 2 kilobaiti muutmälu, siis umbes kümme aastat hiljem poelettidele jõudnud XT-l oli kosmoselaevast tervelt kaheksa korda rohkem mälu ehk 16 kilobaiti. Täna on nutitelefonil, näiteks iPhone'l, umbes 65 000 korda rohkem muutmälu kui personaalarvutil XT.
Ka protsessori arvutuskiiruste arenguhüpe on olnud gigantne. iPhone on kahetuumalise protsessoriga, kumbki neist töötab taktsagedusel 1,2 GHz. 1981. aasta personaalarvuti XT kiirus oli samades ühikutes väljendatuna 0,004 GHz ehk 4 MHz. Inimesed kuule viinud kosmoselaeva juhtarvuti kiirust oli lihtsalt 1 MHz, ent laeva välise side arvuti kiirus oli isegi veel väiksem: vaid 512 hertsi.
Apollo süsteemis oli olemas virtuaalmasina võimalus. Tänapäeval kasutame virtuaalmasinat näiteks juhul, kui tahame Windowsis käivitada Linuxi. Siis töötab Windowsi all eraldi programm, mis on sisuliselt Linuxi opsüsteem. Apollo lubas inseneridel kasutada seamdete juhtimiseks nii põhiplatvormi riistvara-põhiseid instruktsioone kui ka virtuaalmasina käske.
Vähem muljetavaldav pole ka tarkvarauuenduste ehk patch-ide saamine. Tänapäeval tuleb vigase tarkvara uuendusi oodata kuid, Androidi kasutajad näevad patch-e pahatihti vaid unes, kuid Apollo pardaarvuti sai tarkvarauuenduse otse Kuu orbiidil!
Nimelt hakkas keset lendu vigane lüliti arvutile saatma abort-signaale, kuigi keegi vastavat nuppu ei vajutanud. Et vältida arvuti ülekoormamist, töötasid NASA insenerid kiiresti tarkvaraparanduse ja edastasid selle raadio teel astronautidele, kes koodi käsitsi sisse lõid. Vea leidmine, paranduse väljatöötamine ja pardaarvuti tarkvara uuendamine võttis kokku vaid 90 minutit.
