USA viimsepäevarelv — Lockheed Trident
1960. aastate lõpus otsustas USA laevastik välja vahetada C3 Poseidon-tüüpi allveelaevaraketid, mille esimene noorus oli selleks ajaks möödas. Seda otsust kiirendasid omalt poolt luureandmed N Liidus projekteeritavast kolmeastmelisest raketist, millel pidi olema kümme lõhkepead ja enneolematult suur lennuulatus, nii et isegi Barentsi merest startides oleks ta võinud tabada enamikku USA suuremaid linnu, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.
Vastukaaluks otsustasid ameeriklased välja töötada uue põlvkonna ballistilise raketi, mille lennuulatus oleks Poseidoni omast vähemalt kaks korda suurem. Neptuni kolmhargi järgi nime saanud Trident pidi esialgu baseeruma olemasolevatel allveelaevadel ja nii ei võinud tema mõõtmed ületada Poseidoni omi. Suuremast lennuulatusest hoolimata pidi uus relv olema niisama täpne nagu Poseidon.
Detsembris 1971 alustas firma Lockheed-Martin suure saladuskatte all Tridenti väljatöötamist, mis esialgu kandis tähistust C4X1. Esimese lennu tegi ta 18. jaanuaril 1977 Canaverali neeme polügoonil. Esimene start aatomiallveelaevalt USS Francis Scott Key (SSBN-657) toimus oktoobris 1979. Seni on kõige realistlikumaks katsetuseks jäänud kuue Tridenti järjestikune start USS Floridalt (SSGN-728) veebruaris 1995.
Nagu enamikul USA allveelaevarakettidel kasutati ka Tridentil tahket kütust, sest vedela kütuse komponendid kippusid vee all sõites just siis reageerima, kui seda kõige vähem oodati.
Nõutud lennuulatuse saavutamiseks lisati kolmas aste. Täiendava turvalisuse tagamiseks eraldub rakett allveelaevast raketišahti suunatud gaasimulli abil ja esimese astme mootor käivitub alles pärast seda. Tridenti iseärasuseks on üsna tömbi kujuga ninaosa ja selle õhutakistuse vähendamiseks kasutatakse teleskoopilist varrast, mis nihkub samuti välja pärast allveelaevast eraldumist.
Esimene variant C4 Trident I (UGM-96A) oli tabamistäpsuselt enam-vähem võrdne Poseidoniga, kuid tema lennuulatus ulatus juba 8060 kilomeetrini. Teine variant D5 Trident II (UGM-133A) võib juba oma baasis asuvalt allveelaevalt startides tabada ükskõik millist põhjapoolkeral asuvat märklauda. Teine seeria baseerub spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud Ohio-tüüpi raketikandjatel. Esimesena relvastati selle variandiga USS Tennessee (SSBN-734). Trident II esimene katsetus märtsis 1989 läks mootoririkke tõttu nurja ning rakett tuli mõni sekund pärast starti õhkida.
Trident II täiendav lennuulatus saavutati nii uue kütuse kui kerematerjali arvel. Algul kavatseti selleks kasutada aramiidpolümeeri nimega kevlar (paremini tuntud küll kuulikindlate vestide ja rehvimaterjalina), ent lõpuks langetati otsus süsinikkiududega tugevdatud plastiku kasuks, mis on kergem, kuid samas vastupidavam. Trident II-l on ka märksa suurem tabamistäpsus, mida võib esmakordselt võrrelda maismaal baseeruvate ballistiliste rakettide omaga — teoreetiliselt ei tohiks kõrvalekalle sihtmärgist ületada 90 meetrit. Kui Trident I puhul kasutati inertsiaalset juhtimissüsteemi, siis Trident II pardaarvuti saab ka lennu ajal tagasisidet raketi asukoha kohta, kasutades nii GPSi kui looduslikke orientiire.
Iga Trident II võib kanda kuni 16 lõhkepead W-76, igaüks võimsusega 100 kilotonni trotüüliekvivalenti. Ühe raketi hinnaks oli valmimise aegu 23,7 miljonit dollarit, kuid praeguse seisuga on see summa kasvanud 30,9 miljonini. Pärast külma sõja lõppu on välja pakutud ka kaks konventsionaalset varianti, mis ei kanna tuumalõhkepäid. Ühe puhul kasutataks sihtmärgi purustamiseks laskuva lõhkepea poolt tekitatud lööklainet, teise lõhkepea täidetaks volframivarrastega, mis paisatakse laiali 280 ruutmeetri suurusele alale.
Alates 1995. aastast kannavad sama raketti ka brittide Vanguard-tüüpi aatomiallveelaevad, kuid neil on igal raketil ainult kolm lõhkepead, kodumaised AT-3K Chevaline.
Trident C4 tehnilised andmed
Stardimass: 58,5 t
Pikkus: 13,41 m
Kere läbimõõt: 2,11 m
Maksimaalne kiirus: 6095 m/s
Maksimaalne lennukaugus: üle 11 000 km
