Unetus võib kahandada ajumahtu

Krooniline unepuudus võib kokkuvõttes minna maksma rohkem kui ärkvel püsida aitavale lisatassile kohvile kulutatud krossid. Tuleb välja, et pidevalt unetutel on vähem ka ajuollust.

Esmakordselt on ajutomograafia seostanud kroonilise unetuse hallolluse väiksema tihedusega aju nendes piirkondades, mis reguleerivad meie otsustus- ja väljapuhkamisvõimet. Taoline avastus võib unest ilma jäetud patsientidele kaasa tuua uusi ravimeetodeid , vahendab Discovery News.

“Meie uurimus ennustab, et unetuse käes krooniliselt kannatavatel inimestel võib võime hinnata stiimulite afektiivsuse määra olla pärsitud,” selgitab juhtiv autor Ellermarije Altena Hollandi neuroloogiainstituudist. “Sellel võivad olla kaasmõjud muudele kognitiivsetele protsessidele, eriti otsustusvõimele.”

Ajakirjas Biological Psychiatry avaldatud uurimuses võrreldi 24 vanemas keskeas kroonilise unetusega patsiendi valge ja halli ajuolluse mahtusid 13 normaalse magaja omadega. Arvesse võeti seejuures kõiki kehalisi ja vaimseid häireid, mis samuti võivad ajuaine tihedust mõjutada.

Kõige ulatuslikum hõrenemine ilmnes tõsise unetusega patsientidel, seda hoolimata vaevuse all kannatamise kestusest.

Uurijad ei oska praegu siiski kindlalt öelda, kas unetus eelneb hallolluse hõrenemisele või vastupidi.

“Me ei tea, mis on enne, kas hallolluse väiksem tihedus või unetus, kuid andmed annavad mõista, et orbitofrontaalse hallaine hõredus võib endast kujutada unetuse kujunemise riskitegurit,” ütleb Altena, kes praegu töötab abiteadurina Cambridge’i ülikooli kliinilise neuroloogia teaduskonnas. “Me võtsime vaatluse alla vaid vanemaealised inimesed, seega võivad eri vanuserühmade seas läbi viidud täiendavad uuringud loodetavasti täpse järgnevuse paika panna.”

Uneuurijad on juba ammu märganud, et unetus häirib aju tööd ja käitumist, kuid nüüdne uuring on esimesi, mis vastab küsimusele, miks taolised rikked üldse aset leiavad ja kuidas unetust tõhusamalt ravida.

“Käesolev artikkel sobib kasvava hulga allikatega, mis näitavad, et kehv uni ei kujuta endast ainult psühhiaatrilist nuhtlust, vaid on ajule kahjulik ka neuroloogilises plaanis,” kommenteerib Colorado neuroloogiainstituudi unehäirete keskuse juhataja, neuroloog Ronald Kramer.

Juhtides tähelepanu neuroloogilistele kahjustustele, mis unehäiretega kaasneda võivad, loodavad nii Kramer kui Altena, et antud uurimus ja sarnased teadustööd toovad kaasa täpsemad ja mitmekesisemad meetodid kroonilise unetuse raviks.

“Võib-olla on käesolevaga alanud unetuse kolimine meditsiinipõhisemasse paradigmasse, mis on järgmine: kui teil on probleem, teeme analüüsi, saame konkreetse diagnoosi ja määrame sellele vastava ravikuuri,” avaldab Kramer lootust.