Toba kuulub nn supervulkaanide hulka. 73 000 aasta eest toimunud purske võimsus oli nii kolossaalne, et ajaloolisel ajal toimunud Tambora (1815) ja Krakatau (1883) vulkaanipurskeid ei saa sellega hästi võrreldagi. Kõik kolm vulkaani asuvad tänapäeva Indoneesia territooriumil, vahendab Novaator väljaannet Scientific Blogging.

Toba vulkaanipurske käigus paiskus atmosfääri 800 kuupkilomeetrit vulkaanilist tuhka. Magmakambri tühjenedes kukkus toetuseta jäänud vulkaan kokku ning jättis maha üle 100-kilomeetrise läbimõõduga kaldeera, mida praegu täidab Toba järv.

Vulkaanipursked jahutavad ajutiselt kliimat, sest atmosfääri paiskunud tuhk ja aerosoolid takistavad päikesel Maad soojendamast. Tambora vulkaanipurskele järgnenud aasta on tuntud kui aasta ilma suveta, kuid Toba vulkaanipurse tekitas arvatavasti jääaja, mis Gröönimaalt kogutud jääpuursüdamikest saadud andmete kohaselt kestis koguni 1800 aastat.

„Õhutemperatuur kukkus lühikese aja jooksul 16 kraadi,” ütleb Illinois’ ülikooli antropoloogia professor Stanley Ambrose, kes tegi käesoleva uuringu jaoks koostööd Adelaide’i ülikooli teadlase Martin Williamsiga.

Ambrose pakkus 1998. aastal ajakirjas Journal of Human Evolution ilmunud artiklis välja idee, et Toba vulkaanipurse võib selgitada nö pudelikaela inimpopulatsioonis ajavahemikus 50 000 - 100 000 aastat tagasi, mil inimkond vaid napilt väljasuremisest pääses.

Ambrose ja Williams uurisid Bengali lahe põhjasetete Toba purske aegset õietolmu ning süsiniku isotoopide suhteid India keskosa settekihtidest, mis tekkisid vahetult enne ja pärast Toba purset. Viimase toimumisaega on lihtne kindlaks teha, sest vulkaanipurske tekkehetk on vulkaanilise tuha markerkihi abil täpselt määratav.

Süsiniku isotoopide abil on võimalik määrata, mis tüüpi taimestik antud piirkonnas huvipakkuval ajahetkel kasvas. Metsaste piirkondade nö süsiniku sõrmejälg on selgelt erinev rohumaade või savannide omast.

Nii õietolm kui ka süsiniku isotoobid viisid teadlased samale järeldusele — India keskosas toimus kiire üleminek metsaselt ökosüsteemilt avatud rohumaade bioomile. Eriti oluliselt vähenes sõnajalgade levik, mis viitab kliima kuivemaks muutumisele.

Kuivus tähendab, et tõenäoliselt langes oluliselt õhutemperatuur, sest palju sademeid saab tekkida vaid siis, kui toimub intensiivne auramine, mis on aga otseses sõltuvuses õhutemperatuurist. Teadlased leidsid setetest leitud andmeid interpreteerides, et Toba vulkaanipurse mõju kestis vähemalt tuhat aastat.

See katastroof on inimeste arengu seisukohalt ilmselt äärmiselt tähtis. „Võimalik, et meie esivanemad olid sunnitud õppima ära uusi koostööviise ning see võimaldas neil teised inimliigid välja tõrjuda,” ütleb Ambrose.

Uuring ilmus ajakirjas Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology.