Üleilmne katastroof: kas inimkond on halvimaks valmis?

Laboris disainitud viirused, uue põlvkonna relvad, tapjaasteroidid... kõik need võiksid Maa pealt inimkonna minema pühkida. Kuidas teadlased säärasteks katastroofideks valmistuvad?

Oxfordi ülikooli filosoof Nick Bostrom möönab, et edusammud valdkondades nagu sõjatehnoloogia, tehisintellekt ja sünteetiline bioloogia võivad viia “eksistentsiaalsete ohtudeni” — pretsendenditu ulatusega katastroofideni, mis võivad teha lõpu kogu inimkonnale või tema tulevikku tohutult kahjustada, vahendab The Guardian.

Sünteetilise viiruse loomine külvaks surma kogu planeedil, leiab Bostrom. Läbimurded füüsikas võimaldavad luua relvatehnikat, mis suurendava sõja puhkemise ohtu. Edusammud arvutiteaduses lubavad tulevikus masinaid, mis suudavad oma intellekti täiustada ja inimesest mööda minna. Isegi katse manipuleerida Maa atmosfääriga pidurdamaks kliima soojenemist võib anda tagasilöögi ja valla päästa globaalse katastroofi.

Eksistentsiaalsed riskid pole kaugeltki uus teema. Koolilapsed õpivad, et asteroiditabamus 65 miljoni aasta eest pühkis maalt minema kolm neljandikku liikidest ja lõpetas dinosauruste ajajärgu. Ajalugu tunneb veel vähemalt nelja suurt looduskatastroofi põhjustatud väljasuremislainet.

Bostromi-suguseid teadlasi intrigeerib asjaolu, et ühiskond jääb selliste ohtude tuvastamisel — rääkimata nendeks valmistumisest — hätta. Ajakirjas Journal of Evolution and Technology 2002. aastal avaldatud essees väljandab ta imestust, kui vähe on inimkonda ähvardavaid ohte uuritud. “Sõnnikukärbse elust on tehtud rohkem uurimusi kui eksistentsiaalsetest riskidest”, kirjutas ta. Nüüd, kaheksa aastat hiljem, pole olukord muutunud.

Bostromi sõnul on häda selles, et inimkond õpib vaid vahetust kogemusest. Turvalisemaid tuumareaktorid hakati valmistama pärast 1986. aasta Tšernobõli katastroofi. Tsunamihoitussüsteemi rajamist hakkas ÜRO planeerima pärast 2004. aasta 230 000 inimelu nõudnud hiidlainet. Kõigil neil juhtudel oldi riskidest teadlikud, aga tegudeni jõuti tagantjärele.

“Kogu inimkonna ajaloo vältel on turvameetmed kasutusele võetud pärast õnnetust,” osutab Bostrom. “See on kasutu ja eksistentsiaalselt riskantne strateegia. Kogemusest ei saa siin õppida. Eksida pole võimalik rohkem kui korra.”

Üks võimalus selgitada välja ohuolukordade olemus ja ulatus on kutsuda kokku ekspertidest koosnev nõukogu, kes valdaks teemat piisavalt hästi, et riske teaduslikult analüüsida. Ent kui tõhus see meetod ikkagi on?

1999. aastal juhatas USA-s asuvat Brookhaveni riikliku laboratooriumit füüsik John Marburger III. Laboris asub osakestekiirendi Relativistic Heavy Ion Collider. Tol suvel külvas artikkel ajakirjas Scientific American avalikkuses hirmu, et masin võib tekitada musta augu või mõnel muul moel Maad kahjustada. Marburger kutsus kiiresti kokku juhtivatest füüsikutest koosneva paneeli, et erinevaid viimsepäevastsenaariume ja nende esinemise võimalikkust vaagida.

Paneel teatas, et osakestepõrguti ei kujuta Maale mingit ohtu. Tugineti faktile, et osakeste põrkumine pole midagi eneolematut — kosmilised kiired on planeete, tähe- ja gaasipilvi juba miljardeid aastaid pommitanud. Ka CERN-i Suure hadronite põrguti teadlasterühm pareeris võimalikud maailmalõpustsenaaariumid sama argumendiga.

Brookhaveni ja Cerni turvaraportite eesmärk on suures osas ainult suhtekorralduslik. Valitsus pole kordagi kaalunud mõtet tõmmata neil masinatel juhe seinast välja ning kohtudki on kõik põrgutite peatamist nõudnud ettepanekud tagasi lükanud. Need raportid panevad küsima, kas sellistest erapoolikutest teaduspaneelidest on ikka kasu. Kuidas saavad osakestekiirendi turvalisuse üle otsustada osakestefüüsikud, kes on projekti jätkumisest eluliselt huvitatud?    

Itaalia füüsik Francesco Calogero on tulnud välja alternatiivse riskihindamismeetodiga. Artiklis “Kas laborieksperiment hävitab planeet Maa?” tegi ta ettepaneku, et ühe paneeli asemel võiks olla kaks. Esimene — sinine võistkond — kaitseb seisukohta, et eksperiment on turvaline, teine — punane võistkond — annab oma parima, et tuua esile võimalikke ohte. Seejärel saavad võistkonnad kokku ja otsustavad, kumma argumendid on paremad.  

Mõned väidavad, et inimkonna tulevikku puutuvaid otsuseid ei tohiks lasta langetada teadlastest koosneval paneelil. USA apellatsioonikohtu kohtunik ja 2004. aastal ilmunud raamatu Catastrophe: Risk and Response autor soovitab Valges majas asutada riski ja katastroofi oskonna, mis tegeleks võimalike ohtlike tehnoloogiate tuvastamisega ja ekspertidelt analüüside tellimisega. “Praegu on probleem selles, et mitte ükski ministeerium ei võta vastutust seda tüüpi olukordade eest,” märgib ta.

New Yorgi osariikliku ülikooli filosoofiaosakonna juhataja Robert Crease ütleb, et eksistentsiaalsete ohtudega silmitsi seismiseks tuleb meil parimal võimalikul moel teadlasi koolitada ning nende hinnanguid usaldada.

Kas keegi oskab pakkuda mõnda paremat lahendust?