''Sisuliselt töötab mootor samal põhimõttel kui tüüpiline sisepõlemismootor. Gaasi asemel paisub selles soojuse mõjul ja tõmbub jahtudes kokku aga vaid üks kaltsiumiioon. Kuigi nagu ilmselt arvata võid, ei leia sellist mootorit tulevikus ühegi auto või bussi seest,'' märkis kolleegidega nanoskoopilise mootori kahe aasta kavandanud ja nüüd ka konstrueerinud Johannes Roßnagel ERR Novaatorile antud intervjuus. Eelmine rekordväike mootor koosnes ligikaudu 10 000 osakesest.

Katsetuste peamiseks eesmärgiks on välja selgitada, kas nanomootorid käituvad samamoodi, kui nende makromaailmast tuntud analoogid, mida on süstemaatiliselt uuritud juba enam kui sadakond aastat. ''Tulevikus plaanime aga protsessi ümber pöörata ja ehitada külmutusseadme. Siis läheksid asjad praktilisest küljest huvitavaks. Üha väiksemate arvutikiipide loomisel on hetkel üheks kõige suuremaks probleemiks, kuidas saada lahti arvutuste tegemisel eralduvast soojusest,'' märkis Mainzi ülikooli füüsik.

Üheaatomiliste süsteemide uurimine võiks aidata soojuslikke protsesse paremini mõista ja pakkuda sellega täiendavat sisekaemust, mille alusel luua soojuse ärajuhtimiseks senisest tõhusamaid süsteeme.

Lisaks ennustab Roßnagel, et üliväikeste süsteemide puhul võivad avalduda ka kvantefekid, mida silmale nähtavate mootorite puhul ei näe.