Tunnike Puhtu puugiparadiisis, ja sada puuki käes

Tervise arengu instituudi viroloogid on juba viimased kolm aastat puukide arvukust ja neilt inimestele kanduvate hirmsate tõbede tekitajaid üksikasjalikult luubi all hoidnud. Nii käib neil aprillist kuni oktoobrikuuni meie viies maakonnas kibe puukide korjamine. Õigemini mitte korjamine, aga metsaaluse rohu kammimine, nagu nad ise seda tööd nimetavad.

“Nii, nüüd astud viis sammu edasi ja kontrollid, kas lipu tagaküljel on midagi,” selgitab entomoloog Galina Bersenjova oma toimetamist, kui on esimesed sammud Puhtu põliste tammede all astunud, kirjutab Eesti Päevaleht.

Siis uurib ta tähelepanelikult lippu, teeb uue sammujoru ja imestab, miks küll puugid ometi lina külge ei haagi. Muidu olevat neid siinkandis palju. Isegi väga palju. Viiskümmend puuki poole tunniga kätte saada ei olevat mingi küsimus.

Puukide vähesuse kohta on Bersenjoval kohe seletus välja käia — hiljutine vihm. Seda kardavad puugid nagu kassidki ja poevad peitu. “Märga nad ei seedi, nagu ka liigset kuivust,” teab ta puukide hingeelu hästi tundva inimesena.

Aga kulub vaid mõni minut, kui puuke hakkab robinal tulema. “Ricinus’e ehk siis võsapuugi nümf,” teatab Bersenjova rahulolevalt, kui esimese linast kinni kahmanud millimeetrise läbimõõduga puugihakatise pintsettidega katseklaasi topib. Ühtlasi selgitab ta, et puukide areng on neljaetapiline. “Kõige pealt on muna, millest areneb larv ja sellest omakorda nümf ning viimasest lõpuks täiskasvanud puuk,” räägib Bersenjova, kui üksteise järel aina uusi ja uusi puuke linalt ära korjab.

Tuleb ka välja, et puugielu pole sugugi lihtne: nümfist sigimisvõimeliseks puugiks sirgumiseks ja munemiseks peab puuk alati kellegi verd imeda saama. Sageli tuleb neil mõnda elukat ja kõhutäit terve aasta või enamgi tulutult passida.

Nähes, kui agaralt teadlased pintsettide klõbisedes puuke nopivad, tekib vahepeal vägisi tunne, et Puhtu metsas on neid sitikaid enam kui verejanulisi sääski.

Mõne aja pärast tuleb ka avastus, et üks priske puuk tahab mööda püksipõlve mulle juba põue ronida. Esimene kolmest, kellega on au silmast silma kohtuda.

Nagu targemad teavad rääkida, on puukidel inimesest sada korda tundlikum haistmismeel. Just see omadus ja ka soojatundlikkus aitab neil looma, lindu või inimest leida. Ja enamasti ootavad nad oma “ohvreid” ikka seal, kus soojaverelised kõige sagedamini liiguvad — loomaradade ning inimeste puhul näiteks terviseradade ääres.

Samas on lippe mööda maad lohistavatel viroloogidel nn puugifoobidele lohutav uudis. Nimelt olevat neid elukaid sel aastal looduses miskipärast hoopis vähem kui tavaliselt. Selle põhjuseks pakuvad kogenud uurijad viimaseid heitlike ilmadega talvesid, mis on paljude puukide eluküünla kustutanud. Kui muidu aitab kulu sisse pugenutel jäise aja üle elada maad kattev paks lumekiht, siis nüüd on maa talveti must olnud ja vihmad vaheldunud külmadega.

Vähem kui tunniga tuleb Puhtu metsast välja peaaegu sajapealine puugisaak. Aga paistab, et seda pole sugugi piisavalt. “Puhtu jaoks on seda ikka vähe, mullu samal ajal saime neid tunduvalt rohkem,” vangutavad teadlased korjeretkele punkti pannes päid.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines