Tulnukad võivad elada meie seas
Sellist “kummalist elu” pole teadlased saanud kunagi registreerida, sest tehnikad, mida mikroobide uurimiseks kasutatakse, rajanevad tuttavatele bioloogilistele protsessidele, mis suunavad meile mõistetavate elusolendite toimimist, teatas professor Davies Ameerika Teaduse Edendamise Liidu AAAS konverentsil Chicagos, vahendab Times.
Sedasorti eluvormide tuvastamine Maal võiks aidata kaasa elu leidmisele Marsil või mujal Päikesesüsteemis. Teine eraldine loomeprotsess Maal näitaks ka, et õigetes tingimustes on elu kerge tekkima ning seega võib seda leiduda kõikjal universumis. Seega peaks võõraste eluvormide otsimine algama koduõuelt, leiab professor Davies.
“Kui ma 1960. aastatel tudeng olin, ei uskunud peaaegu keegi, et väljaspool Maad on elu. Üldlevinud arvamus oli, et tegu on statistiliselt ebatõenäolise kummalise juhusega, keemilise veidrusega, mis on vaadeldavas universumis aset leidnud vaid korra ja mille tulemuseks olemegi meie. Viimastel kümnenditel on pendel kõikunud teisele poole ning nüüd on juba popp väita, et universum kihab elust. Teaduslikud faktid pole vahepeal aga palju muutunud — me ei tea endiselt, kas elul on kombeks Maa-sarnastes oludes enam-vähem automaatselt võrsuda või on tegu lihtsalt õnneliku juhusega.
Uskumus, et elu on laialt levinud, rajaneb arvamusele, et seda on Maa-sarnastes oludes kerge valmistada. Selle kontrollimiseks on üsna ilmne meetod, mis ei nõua isegi planeedilt lahkumist. Pole ühtegi Maa-laadsemat planeeti kui Maa, seega, kui elu sellistes tingimustes iseenesest moodustuma kipub, siis kas poleks see pidanud meie enda planeedil aset leidma korduvalt?
Meile tundmatu elu süstemaatilisi otsinguid Maal pole seni läbi viidud. Marsil, Europal ja mujal leiduvate võimalike võõrikute eluvormide üle on palju juureldud, kuid keegi pole eriti pead vaevanud sellega, millise kuju võiks võõras elu Maal võtta või kuidas avalduda.”
Professor pakub välja mitmeid võõra elu avaldumisvorme. Tuntud elu maal toetub viiele elemendile — süsinikule, vesinikule, hapnikule, lämmastikule ja fosforile —, kuid pole välistatud, et mõned organismid võivad fosfori asemel kasutada arseeni. Arseen ongi mürgine just sellepärast, et asendab meie biokeemias liiga hõlpsasti fosforit.
Samuti on paljud elu jaoks olulised molekulid kas vasaku- või paremakäelise kujuga — näiteks DNA-molekuli topeltheeliks on alati paremakäeline spiraal — ning see paistab olevat määratud juhuslikult. Pole välistatud, et eksisteerib tuvastamata mikroobiliike, kelle DNA on vasakukäeline.
Mõnedel mikroobidel võib olla ka mitte-DNA-põhiseid vahendeid geneetilise teabe kandmiseks ja enda kopeerimiseks, või ka selliseid, kus DNA-“tähestikus” on rohkem “tähti”. Sedasorti mikroobid võivad eksisteerida äärmuslikes oludes nagu sügaval maa all või kuumaveeallikates, või koguni teiste organismide sisemuses, isegi meie endi sees. “Nad võivad olla otse meie nina all, või lausa nina sees,” ütles professor Davies.
“Mikroobiriigis võib mõnedel sellistel pisiorganismidel olla alternatiivne biokeemia, mis võib tähistada üht või mitut meile teadaolevale järgnenud liigitekke-sündmust. Võime ette kujutada sarja eksperimente, mille käigus elu on tekkinud ja jälle hävitatud, aina uuesti ja uuesti. Täiesti võimalik, et säilinud on rohkem kui üks sellistest katselistest vormidest. Omaette küsimus on, kas see on suutnud tänaseni säilida ja moodustanud iselaadse vari-biosfääri, mis koosneb kõigist nendest asjadest, mis pole sarnased elule, nagu meie seda tunneme.
Me võime üsna suure tabavusega oletada, milline selline alternatiivne elu on. Peaaegu kõik tehnikad, mida mikrobioloogid kasutavad, on kohandatud meile tuttava elu uurimiseks. Kui lähed otsima A-d, ei saa sa leida B-d, seega polegi üllatav, et mikrobioloogid pole seni leidnud radikaalselt erineva biokeemiaga mikroorganisme.”
