Foto: Tehnikamaailm

50. Pariisi lennundusnäituse eel oli 3100 akrediteeritud ajakirjaniku ja teistegi külastajate peamiseks küsimuseks, kas saab näha Airbusi uusimat mudelit A350XWB.

Esimese lennu tegi A350-900XWB sobiva registritunnusega F-WXWB reedel, 14. juunil, ehk kolm päeva enne lennundusnäituse avapäeva. Pisut enam kui neljatunnine lend kulges viperusteta, mis andis hoogu spekulatsioonidele võimalikust osalemisest lennundusnäitusel. Teine katselend oli planeeritud kolmapäevaks ja kolmas pühapäevaks ehk näituse viimaseks päevaks. Lootus oli, et just see katselend kas lõpeb Le Bourget’ lennuväljal või ehk peetakse võimalikuks teha ülelend. Airbusi testimise eest vastutajad kinnitasid, et otsus tehakse lähtuvalt katselendude eesmärkidest ja mingit survet neile ei avalda ei näituse korraldajad, valitsuse esindajad ega Airbusi juhtkond. Oli survega kuidas oli, 21. juunil nägid Prantsusmaa president ja teised näitusekülastajad A350 prototüüpi umbes 200 meetri kõrgusel Le Bourget’ lennurajast ülelendu tegemas.

Uued reisilennukid

Mis lennukiga A350 puhul tegemist on, võib lähemalt lugeda TMi mainumbrist. Airbus pole ainus lennukitootja, mille uue reisilennukimudeli esmalend toimub sel aastal. Enne aastavahetust peaks esimese lennu tegema 92kohaline Mitshubishi MRJ90. 2008. aastal alustatud projekti põhitrumbiks olid Pratt & Whitney uued ja arusaadavalt varasematest tunduvalt ökonoomsemad mootorid PurePower. Lennukeid kavatseti toota ühes kuus viis, tootmistempot on võimalik suurendada kümneni. Tellimusi on 165 ja tootmine tagatud seega mitmeks aastaks. Bombardieril peaks veel varem valmis saama ja lendama hakkama esimene C-seeria mudel, kuni 125kohaline CS100. Näitusel teatati äsjaloodud lennukompaniist Odyssey Airlines, mis kavatseb osta kümme seda tüüpi lennukit ja hakata nendega lendama London City lennuväljalt. Enne Odyssey tellimust oli kindlaid ostusoove kogunenud märkimisväärselt, neid oli 192.

Kuid nii Mitshubishi kui Bombardier peavad kiirustama, et säästlike mootorite kasutuselevõtmine tooks lähiajal kaasa piisavalt uusi tellimusi. Embraeri peauudiseks Pariisi lennundusnäitusel oli otsus Embraeri regionaallennukite seeria teise põlvkonna loomise kohta. E2-tähistusega tulevad 80kohalise E-175, 97kohalise E-190 ja 118kohalise E-195 kavandatavad versioonid. Seniste mudelitega võrreldes saavad E2-mudelid lisaks uutele PW-mootoritele ka uue konstruktsiooniga tiivad. Kütusekulu lubatakse kahandada vähemalt kümnendiku võrra. Kui kõik kulgeb kavandatult, alustab E-190E2 liinilendudega 2018. aastal. Senistele Embraere kasutatavatele lennukompaniidele, neid on aga enam kui 60, saadeti selge sõnum – püsige meiega! Tuntud lennukite liisingufirma ILFC nii ka tegi, kinnitades vahetult pärast näitust lepingu 50 E2 ostuks ja sama mahukaks ostuoptsiooniks. Liisinguvõtjate leidmine pole ILFC meelest nendele lennukitele kuigi raske ülesanne.

Nagu ikka, kasutatakse lennundusnäitusega kaasnevat meediatähelepanu, et teatada suurematest tellimustest. Airbusil jätkus neid kõigile oma põhimudelitest. Air France/KLM grupp ostab 25 A350-900 reisilennukit, lisaks vormistati ostuoptsioonid samuti 25-le. Lufthansa lennukiparki lisandub lähiaastatel sada A320-seeria lennukit. easyJet kaalus pikka aega, millist lennukit tulevikus eelistada. Otsus jätkata Airbusiga ei tulnud just erilise üllatusena. 135-st tellitud A320 lennukist sada on neo-versioonid ehk neile paigutatakse uued mootorid. Tellitutest 85 on mõeldud seniste lennukite asendamiseks, 50 liinivõrgu arendamiseks. Võimalik, et see kajastub peatselt ka Tallinna lennujaama sõiduplaanis. Üllatavam oli uudis esialgsest kokkuleppest koguni 20 A380 ostuks Iiri liisingufirma Doric Lease poolt. Sellises koguses ostetakse maailma suurimat reisilennukit harva, eelmisel aastal õnnestus Airbusil müüa kokku vaid üheksa A380-t.

Kuigi Boeing peab Pariisi lennundusnäitust rohkem Airbusi omaks ja hoiab ennast pigem tagaplaanil, tulid nad seekord välja olulise uudisega. Teatati otsusest luua Boeing 787 ehk Dreamlineri kolmas versioon. 300-330-kohalise 787-10 lennukaugus on ligi 13 000 km, esimesena hakkab seda kasutama United Airlines eeldatavalt aastast 2018. Suurima Boeingu reisilennuki 747-8I müük on seni olnud enam kui tagasihoidlik, näitusel sai teatada viie lennuki müügist Korean Airile. Arvuliselt märkimisväärselt suurema koguse lennukeid ostis aga meilgi hästi tuntud Ryanair. Iiri lennukompanii tellis 175 sama mudelit, mida nüüdki kasutab ehk lennukit Boeing 737-800. Aastal 2017 peaks Ryanairi lennukipark koosnema enam kui 400 seda tüüpi lennukist. Veel enne selle aasta lõppu hakatakse vaatama, kas ja kui jah, siis mitusada uute mootoritega versiooni 737 MAX-8 osta.

Abi Idast

A350 ootuses pälvisid suuremat tähelepanu Venemaalt ja ka Ukrainast pärit eksponaadid. N. Liit ja Venemaa on varemgi Pariisi lennundusnäitusel välja tulnud lennukitega, mida Läänes vaevalt loodeti oma silmaga näha. Nii oli 1967. aasta lennundusnäitusel tolle aja maailma suurim transpordilennuk An-22, neli aastat hiljem peaaegu kogu N. Liidu lennukitööstuse toodang eesotsas ülehelikiiruselise reisilennukiga Tu-144. Oma tipptaseme militaartehnikat hakati näitama 1989. aastast, kui Pariisi saabusid lisaks kosmosesüstikut Buran enda seljas kandvale An-225le ka hävituslennukid MiG-29 ja Su-27.

Seekord oli hävituslennuki Su-35S esmaesitluse kord, demolende tegi ta nädal aega kestnud näituse ajal igal päeval. Varem vaid Venemaa õhuruumis lennanud Su-35S on Läänes Flankeri nime all tuntud Su-27 lennukiseeriast arendatud uusim mudel. Venemaa lennukitööstust ühendavasse kompaniisse United Aircraft Corporationi kuuluv Suhhoi nimetab oma mudelit Su-35S 4++ põlvkonna esindajaks, seega jääb ta vaid õige pisut alla viienda põlvkonna lennukitele nagu Suhhoi katselende tegev tippmudel PAK FA. Su-35S tehnilised näitajad on muljetavaldavad. Lennukaugus ilma lisapaakide ja õhus tankimiseta küünib 3600 kilomeetrini. Lennata võib see kuni 18 km kõrgusel, suurim lennukiirus on 2400 km/h. Lahinguvarustust saab kaasa võtta kuni 8 tonni. Oma debüüdi Pariisi lennundusnäitusel tegi ka Venemaa kahekohaline lahingukopter Ka-52 Alligator. Aastatel 1993 ja 1997 olid Pariisis Alligaatori eelkäija, ühekohaline Ka-50. Nagu Kamovi kopteritel tavaks, tõstavad lennumasina õhku samal teljel asuvad kaksiktiivikud. Seeriatootmises on Alligator 2008. aastast.

Ilmselt kulub veel mõned aastad, kui ka hiinlased söandavad oma militaarlennunduse saavutused Le Bourget’ lennuväljal tutvumiseks välja panna. Üha suuremat tahet avalikustada oma uusi mudeleid on nad oma kodusel Zhuhai lennundusnäitusel viimasel ajal juba näidanud.

Propelleritega transpordilennukid

Varem juba mainitud An-22-le andsid omal ajal suurima transpordilennuki tiitli 250tonnine stardimass ja 80tonnine kandevõime. Lennuki tõstsid õhku neli turbopropellermootorit, kusjuures igal mootoril on kaks vastassuunas pöörlevat propellerit. Topeltpropelleritega transpordilennukeid oli sel aastal Pariisis kohal kaks, ukrainlaste An-70 ja esimene militaar-Airbus A400M ehk Atlas. Neist väiksemal, 37tonnise kandevõimega Atlasel hakkab pikaksveninud ja probleemiderohke testimisperiood lõpuks otsa saama ja tulevikku vaadatakse juba optimistlikumalt.

Näitusel oli seekord katselennuki asemel esimene seerialennuk, mis hakkab teenima Prantsusmaa õhujõududes. Sel aastal loodetakse üle anda esimene lennuk ka Türgi õhujõududele, kokku on kaheksa riiki tellitud 174 Atlast. Kuigi projektis osalevate riikide valitsuste võimalikud kärpekavad võivad seda numbrit vähendada, siis võimalikud uued tellijad hoopiski suurendada. Mitmed riigid on sellisest transpordilennukist huvitatud, Airbus ei välista koguni tellimust USA õhujõududelt. Seevastu 47tonnise kandevõimega An-70 peab alles leidma endale ostjaid. 1994. aastal esmalennu teinud An-70 oli koguni üheks kandidaadiks Euroopa ühise transpordilennuki leidmiseks tehtud konkursil, kuid seal jäi ta alla A400M-le.

Asjaolu, et keskmise kandevõimega militaartranspordilennukitel on taas kasutusel propellermootorid, pole üllatav. Lennukiirus on reaktiivmootoritega lennukitest vaid pisut väiksem (An-70-l 750 km/h). Otsustav on võimalus kasutada lennukeid varustuse viimiseks kohtadesse, kus puuduvad kõvakattega lennurajad. Sõjategevus kipub teatavasti just sellistesse piirkondadesse viimasel ajal kanduma. Prantsusmaa tundis oma viimase sõjalise operatsiooni käigus Malis tõsist puudust A400M sugusest transpordilennukist.

Värske pilk

Leidub lennukikonstruktoreid, kelle arvates ei pea reisilennukid väliselt üksteisega äravahetamiseni sarnanema. Saksamaa uurimiskeskus DLR (Deutsche Zentrum für Luft- und Raumfahrt) tegeleb projektiga LamAiR, mille eesmärgiks on saada rohkem teadmisi paremate aerodünaamiliste omadustega reisilennuki loomiseks. Kavandatava lennuki mudel näeb välja nii, nagu oleks MD87-le tiivad valepidi külge pandud. Projekti eestvedajate meelest tagavad negatiivse noolsusega tiivad laminaarsema õhuvoolu ning tänu väiksemale õhutakistusele märgatava kütuse kokkuhoiu. Negatiivse noolsusega tiibu on Saksa lennukiehitajad kasutanud varemgi, tõsi, mitte just kuigi edukalt. LamAiR projekti erinevus varasematest on komposiitmaterjalide olemasolu. Tiiva eripära tõttu on vajalik tugevam tiivakonstruktsioon, süsinikfiibri kasutamise puhul saavutatakse see mõistliku kaaluga.

Ka kaupade õhuveole pakutakse alternatiive. USA California osariigis paiknev firma Aeros usub, et mahukaid kaubakoguseid hakkavad edaspidi raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse viima õhulaevad. Idee pole küll uus, kuid majanduslikult äratasuv tehnoloogiline lahendus on endiselt loomata. Aeros peab oma mudeli Aeroscraft ML609 peamiseks eeliseks alumiiniumist ja süsinikfiibrist tehtud õhulaeva kerget, kuid jäika keret. Selles asub avar lastiruum mõõtmetega 67x12,1x9,1 meetrit. Aerosi kinnitusel on võimalik viia laadung 5000 km kaugusel asuvasse sihtkohta kolmandiku võrra väiksema kütusekuluga, kui olemasolev taristu seda võimaldab.

Järgmisel Pariisi lennundusnäitusel 15.-21. juunil 2015 saab jälgida, kuidas on edenenud DLR ja Aerose plaanid. Vaevalt enne kahte aastat neilt olulisi uudiseid oodata on. A350 leiab lennundusnäitusel täismahus osalemiseks aega loodetavasti varem, järgmise aasta suuremad näitused toimuvad Singapuris, Farnborough’s Inglismaal ja Berliinis.