Torino surilina — imeline reliikvia või osav võltsing?
Torino surilina asub Torino katedraali külge ehitatud kabelis ja viimati näidati seda inimestele paavst Johannes Paulus II nõudmisel 2000 aasta augustist oktoobrini.
Muul ajal hoitakse seda Eesti Päevalehe teadusajakirjaniku Tiit Kändleri sõnul kui surematu Kaštšei hinge vene muinasjutus — hõbedases anumas, mis asub raudkirstus, mis paikneb marmorkirstus ja see omakorda kabeli altaril asuvas urnis.
Euroopasse jõudis surilina avatavalt templirüütlite kaudu Ida-Rooma impeeriumist ja esimene märge selle kohta on aastast 1357, kui arvatav templirüütlite järeltulija Geoffroi de Charny pani selle vaatamiseks välja Lirey kirikus Pranstsusmaal.
Torinosse sattus reliikvia pärast pikka Euroopa pühamutes ekslemist 1578. aastal, sadakond aastat pärast katedraali ehitamist. Tol ajal oli Torino, see Po jõe maalilistele mägistele kallastele rajatud linn, Savoia valitseja Emanuele Filiberto pealinn ja ühtlasi üks olulisemaid linnu siin- ja sealpool Alpe. Rikkusi voolas siia kokku nii Po jõe äärsetelt Lombardia põldudelt kui ka Provence’i uhketest sadamalinnadest. Pole siis ime, et reliikvia, millest vanim kirjalik ülestähendus pärineb küll 14. sajandist, ent mida kaudsete tõendite abil on väidetud pärinevat aastast 33, maabus just seal.
Üle nelja meetri pikkusele linasele kangale jäädvustatud kujutis on tõepoolest hämmastav. Selles pole kahtlust. Selgesti on eristatav erinevate mõõtmiste järgi 175 kuni 188 sentimeetrit pika habemega mehe nägu, torkehaavad randmetel ja küljel. Nii roomaaegse kui keskaegse inimese kohta on selline kasv kõvasti üle keskmise. Püha lina on toiminud justkui röntgeniaparaadina ja jäädvustanud sellesse mähitud kangelase meie jaoks nii eest- kui ka tagantvaates.
Reliikvia nüüdisaegsed uuringud said alata pärast 1898. aasta maikuud, mil jurist Secondo Pia sai loa seda pildistada. Juhtus esimene ime. Negatiiv osutus positiiviks. Lina oli toiminud justkui kristliku maailma esimene fotokaamera. Seejärel said ülesvõtete kallale asuda ka uudishimulikud teadlased. Surilinal on tulekahjustusi. Veeplekke. Vereplekke. Kuid eelkõige selgelt eristatav kujutis, mis pole imbunud läbi lina kudede, vaid paikneb ainult selle pinnal.
Kõike seda pole teadlased küll saanud uurida nõnda palju, kui tahtnuks. Sest reliikvia on reliikvia, ja sellest tükikeste eemaldamine pole katoliku kiriku meelest sünnis. Siiski jõuti 1988. aastal niikaugele, et kangast eraldati imeväike tükike, mis siis jagati maailma eri laborite vahel laiali. Radiosüsinikumeetodil tehtud dateeringud näitasid, et kangas pärineb 13.- 14. sajandist.
1978. aastal avaldas tuntud USA keemik Walter McCrone oma tulemused, milles ta kinnitab, et punased plekid kangal pole veri, vaid punane ooker ja temperavärv. Sellega läks ta lepitamatusse vastuollu töörühma teiste liikmetega. Arvamused üha lahknevad. Näiteks küsimuses, kuidas kujutis tekkida saanuks. Üks pakutud võimalusi on, et gaasid, mida keha pärast surma eritab, on väga reaktsioonivõimelised ja võisid lina mõjutada. See aga ei seleta, miks kujutis on nii hästi säilinud.
2005 aasta algul avaldati ühes keemiaajakirjas artikkel, milles keemik Raymond Rogers kinnitab, et lina tselluloosifiibrist on leitud märke süsivesinikest, tärklisest ja suhkrust. Kui suhkrut kuumutada, tekib karamell, ja nõnda võisidki lina mõned osad kollaseks värvuda. Tulekahjusid on lina jaoks ju jätkunud. Rogers väidab samuti, et 1980. aastate lõpus läbiviidud uuringud tehti riidetükiga, millega keskajal tulekahjus kannatada saanud lina parandati.
Kui eelmine paavst tahtis reliikviat rahvale näidata ja selle saladuse jälile saada, siis praeguseks on Püha Tool võtnud seisukoha, et on igaühe enda asi, kas uskuda kanga seotust Kristuse surmaga või mitte. Uuringuid pole vaja.
