Toidulõhnad mõjutavad eluea pikkust

Mida tähendab teie jaoks hea roa lõhn? Võib-olla rohkem, kui te aimanud olete. USA teadlased väidavad, et toitu või ohtu tähistavad lõhnad võivad väikest hulka eriti spetsiifilisi tajuneuroneid aktiveerides mõjutada looma eluiga ja füsioloogilist seisundit.

Viimastel aastatel on katsed mudelorganismide ja inimestega näidanud, et meelelised tajud võivad mõjutada laia valikut tervisliku seisundiga seotud omadusi, kaasa arvatud sportlikku sooritust, II tüübi diabeeti ja vananemist. Näiteks elasid haistmis- või maitsmismeelest ilma jäetud ümarussid ja äädikakärbsed oma liigikaaslastest märkimisväärselt kauem. Seni olid aga teadmata konkreetsed lõhnad ja aistimisandurid, mis taoliseid mõjusid vananemisele juhivad, vahendab ScienceDaily.

Molekulaargeneetikat käitumuslike ja keskkonnamanipulatsioonidega kombineerides õnnestus
kolmel USA teadlasel kindlaks teha esimene täpselt määratletud, füsioloogiat muutev ja vananemist mõjutav lõhnaaine — selleks on süsinikdioksiid (CO2).

CO2 lõhna mitte tundvad kärbsed elavad normaalse haistmisvõimega kärbestest kauem. Samuti taluvad nad paremini pinget ning nende kehas on rohkem rasvkudet. Paljude putukate, nende hulgas ka äädikakärbeste jaoks kujutab CO2 ökoloogiliselt olulist lõhnamärguannet, mis teatab, et kusagil lähistel leidub süüa (st mädanevaid puuvilju või loomaverd) või kiusatakse liigikaaslast (CO2 on osutunud stressiferomooniks).

Sama rühm uurijaid on varemalt koguni näidanud, et ainuüksi normaalse toiduallika haistmine võib nullida tervise- ja pikaealisuse-eelised, mida madala kalorsusega toiduvalik muidu pakuks. Nüüd on nad veendunud, et taolist mõju põhjustab CO2.

“Me teeme rasket tööd, et mõista paremini seda, kuidas lõhnataju tervislikku seisundit mõjutab, ning uus uurimus on mänguväljaku piire suurel määral ahendanud. Mingil moel on need umbkaudu 50 närvirakku, mille tööks on CO2 haistmine, suutelised esile kutsuma muudatusi, mis kiirendavad vananemisprotsessi kogu kehas,” ütleb Scott Pletcher.

Seda, et meelelised tajud mõjutavad vananemist, on näidatud üksteisest evolutsiooniliselt miljonite aastatega eraldatud liikide juures, mis annab mõista, et inimestegi kehades võib olla töös sarnane mehhanism.

“Meie jaoks ei pruugi see olla pärmi või CO2 lõhn, mis eluea pikkust mõjutab, vaid toidu või ohu tajumine,” selgitab Pletcher. Kui see vastab tõele, võib nutikalt juhitud aistinguliste kogemuste programm kujuneda aluseks lihtsale kuid tõhusale haiguste ennetamise ja tervisliku vananemise programmile.

Uuring ilmus veebiajakirjas PLOS Biology.