Tõeline diiva: maailma hellitatuim lind
Tänapäeval püsivad kakkpapagoid elus üksnes tänu ebatavaliselt pühendunud ekspertide ja vabatahtlike tööle. Lindusid jälgitakse ööpäevaringselt nii inimeste kui ka kõrgtehnoloogiliste aparaatide abil.
200 aastat tagasi oli kakkpapagoi Uus-Meremaal üks kõige levinum lind. Kuid see eriline papagoi, kes võib kaaluda kuni kolm kilo, oli surutud elama kõige kaugemate piirkondade padrikutesse ja tundus, et tema saatus on otsustatud.
Olukord on õnneks muutunud, kuna kõik linnud püüti kinni ja viidi kahele väikesaarele, Anchorile ja Codfishile. Seal ei ohustanud neid Euroopa uusasukate poolt Uus-Meremaale toodud röövloomad, kes olid suutnud lühikese ajaga selle linnuliigi peaaegu hävitada.
Neil kahel saarel on igal linnul oma hooldaja Uus-Meremaa Loodushoiust ja paistab, et see meetod toimib. Arvukus on 17 aastaga pea kolmekordistunud.
Kakkpapagoide tuleviku kindlustamine on tõsine väljakutse. Linnud nimelt ei pesitse igal aastal. Codfishi saarel sõltub paaritumishooaja edukus otseselt küpress-vaigupuu viljakusest, millel üldjoontes on lindude paaritumistuju saavutamiseks piisavalt vilju vaid iga kolme aasta järel.
Enne kui emane on valmis poegimiseks, peab ta koguma oma kehale kuni ühe kilo rasva ja seepärast seavad bioloogid enne paaritushooaja algust üles toiduautomaadid.
Toitejaama juures mõõdab elektronkaal automaatselt külastava papagoi kaalu ja igale papagoile paigaldatud raadiosaatja näitab linnu valmisolekut paaritumiseks. Kui bioloogid kõrvutavad raadiosaatjatelt saadud teabe kaalumiste andmetega, saavad nad kiirelt teada, millised emased on paaritumiseks valmis.
Mittepaarituvad linnud ei saa õigust toiduautomaate rüüstata, sest need avanevad üksnes valitud lindudele, kes tuvastatakse raadiosaatja abil.
Iga emane saab kindla mõõdetud koguse toitu, et vältida liigset rasvumist. Ülekaalulised emased toodavad nimelt kõige rohkem isaseid linde ning kiivas sooline jaotus pole jällegi populatsiooni tulevikule hea.
Kui maailmas on järgi vaid 129 kakkpapagoid, on sugulusaretuse ehk inbriidingu oht väga reaalne. Ka uuringud on tõestatud, et indiviidide geneetilised variatsioonid on väga väikesed.
See on ka põhjus, miks tervelt 60 protsendist kakkpapagoide munadest kunagi elujõulisi poegi ei kasva. Seepärast on bioloogidel mahukas ülesanne teostada valitud emastega kunstlikku viljastamist isaste abil, kel on haruldased geenid. Sel moel on võimalik tagada võimalikult lai geneetiline variatsioon järgnevate linnupõlvkondade seas.
Kui emasel on olnud õnn muneda või isegi haududa pojad pessa, siis seavad bioloogid koheselt pessa üles infrapunakaamera ja püstitavad lähedusse telgi. Seejärel leitakse vabatahtlikud abilised, kes tulevad maailma eri paigust, et püsida telgis ärkvel ja jälgida pesas toimuvat.
Järgmisel päeval teostavad bioloogid pesade öise jälgimise, et selgitada välja, kui palju aega konkreetsed emased pesas viibivad. Kogenematud linnud võivad olla täiesti sobimatu poegimiskäitumisega. Sel juhul nihutavad bioloogid munad või pojad mõne kogenuma emase pessa või viivad hoopis projekti peastaabis asuvasse kasvandusse.
Kui emane öösel söögi hankimiseks pesast lahkub, ristub ta infrapunakiirega, mis käivitab telgis häire. Poegimishooaja alguses peab vabatahtlik kohe magamiskotist väja ronima ja asetama elektrilise soojendusteki munadele või poegadele, et neid soojas hoida. Peakontoris saab öövaht raadiosaatjalt infot emase liikumisest ja ta teavitab vabatahtlikku siseraadiosaatja abil, kui emane on pesale lähenemas. Sel moel jõuab pesavaht pesa juurest enne emase saabumist eemalduda.
On saatuse iroonia, et kakkpapagoi, kes pole loodud kaasaegses maailmas hakkama saama, püsib elus tänu moodsale jälgimissüsteemile ja keerukatel geneetilistel uuringutel põhinevale kunstlikule viljastamisele.
Vaatamate helgematele väljavaadetele on liiga vara kuulutada kakkpapagoi päästetuks. Bioloogid pole kindlad, et kogu populatsioon suudab kahel väikesel saarel ellu jääda.
Seetõttu on nad otsinud Uus-Meremaa lähistel teisi röövloomadest vabu saari, et see haruldane papagoi asustaks lähitulevikus ka teisi vabu kohti, kus põlvkondi edasi arendada.
Artikkel ilmus algupärasel kujul ajakirjas Imeline Teadus.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!