Ajakirjaga Science seotud mastaapne salauurimus paljastas vastiku tõsiasja, mis peaks murelikuks tegema vähemalt arste, poliitikakujundajaid, patsiente, akadeemikuid ja üldse kõiki, kes seni teadusajakirjade usaldusväärsusesse uskusid.

Kontrollimaks, kui levinud on taoline praktika, läkitas ajakirja Science kaastöötaja John Bohannon 305 veebiajakirjale libauurimuse. Libauurimus väitis, et ühest samblikust eraldatud kemikaal tapab vähirakke. Oletatavat uut ravimit oli testitud vaid pahaloomuliste kasvajarakkude, mitte aga tervete rakkude peal, mistõttu jäi selgusetuks, kas hävitav mõju oli spetsiifiline ainult vähirakkudele või laienes kõigile kudedele. 

Rohkem kui pooled neist väidetavalt eelretsenseerisid tööd ning nõustusid seda avaldama.

Aruande koostaja läks isegi nii kaugele, et seostas selle väljamõeldud instituudi olematute autoritega ja lisas tahtlikke vigu ning alusetuid graafikuid — ometi aga nõustusid 157 ajakirja selle avaldama. “Ma eeldasin, et avaldama nõustub ehk 10–15 protsenti, kõige halvemal juhul veerand veebiajakirjadest,” kommenteeris Bohannon. Osa ajakirju nõudis artikli avaldamise eest 500–3100 dollarit, mõned aga ei küsinud autoritelt üldse tasu. Osa väljaandeid kasseeris vaid lugejailt tellimistasu. 

Bohannan leiab, et tema “salahaarang” paljastab akadeemilise kirjastamise esilekerkiva pahupoole, iselaadse Metsiku Lääne piirjooned. 

Ajakirja Edmonton Journal vahendatud aruande kohaselt märkas Bohannan ka, et paljud noist liba-ajakirjadest väitsid, et tegutsevad USA-s, samas kui ligi 200 väljaande IP-aadressid näitasid, et need tegutsevad hoopis Hiinas. Paljud pealtnäha akadeemilised, “avalda-või-hävi”-tüüpi (ingl publish or perish) avaldamiskultuuri viljelevad “röövkirjastajad”, kes on ilmselt väljas kiire teenimisvõimaluse peal, pärinevad veel Indiast ja muudest arengumaadest. 

Tuhandetest veebis üllitatavatest teaduspublikatsiooni-ettevõtetest paljud on hea mainega. Näiteks PLoS ONE rakendab selleks, et väärtuslikku teadust avalikkusele (erinevalt nt ajakirja Science egiidi all ilmuvatest žurnaalidest) tellimistasuta kättesaadavaks teha, nn avatud juurdepääsu mudelit. Sedasorti ausatel ettevõtmistel on aga palju nutikaid matkijaid, mis autoreilt avaldamise eest tasu nõuavad.