Teaduslik seletus, miks mõni sportlane võidab enam võistlusi kui teised
Ränkraske treening ei anna mingit garantiid kuldse medali võitmiseks. Tšempionikandidaadi keha peab olema varustatud õigete, just tema spordiala jaoks sobivate geenidega. Lisaks tuleb tunda füüsikaseadusi, et need endale allutada, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Paljude geenide teatud variandid aitavad suurendada lihasmassi ja kopsumahtu ning kiirendada ainevahetust. Teised tulevad kasuks vigastuste vältimisel ning aitavad kehal kiiremini taastuda.
Hea näide suurepäraste spordigeenidega atleedist oli Soome suusataja Eero Mäntyranta, kes võitis 1960. aastatel nii olümpiamängudel kui ka maailmameistrivõistlustel viis kuldmedalit murdmaasuusatamises.
Tema veres oli nimelt ebaharilikult kõrge hematokriti tase, mis näitab hapnikku transportivate punavereliblede osakaalu veres. Kui neid on palju, siis on see sportlasele suureks eeliseks, mistõttu mõned ebaausad võistlejad püüavad seda saavutada EPO ehk erütropoetiini dopinguga.
Kuid soomlane ei tegelenud pettusega. Helsingi teadlastel õnnestus 1993. aastal tuvastada, et kõrge punavereliblede tase oli ühe mutatsiooni tagajärg, mis oli Mäntyranta perekonnas põlvest põlve edasi pärandunud.
Meditsiinilises mõttes oli tegu haigusega: mutatsioon muutis luuüdi eriti tundlikuks keha enda toodetava EPO suhtes, mis stimuleerib vereliblede moodustamist. Seetõttu suureneb vereliblede tootmine luuüdis, selle tulemusena suudab veri transportida tavalisest märkimisväärselt rohkem hapnikku.
Looduse kingitusena suutis Mäntyranta keha oma loomulikku EPOt palju paremini ära kasutada kui enamiku teiste inimeste organismid.
Paljud uuringud on ka kinnitanud, et Jamaica elanikel leidub geeni ACTN3 nn sprinterivarianti sagedamini kui maailmas keskmiselt. Seetõttu sirgub jamaikalaste seast tavalisest rohkem andekaid jooksjaid, kes võidavad ka ebaproportsionaalselt palju sprindikuldasid – tuntumaid neist on kahtlemata Usain Bolt ja Veronica Campbell-Brown.
Lõuna-Aafrika Kaplinna ülikooli teadlase Ross Tuckeri läbi viidud uuring viitab, et just meie geenid seavad piirid sellele, milleks oleme füüsiliselt võimelised nii treenimata kui ka intensiivse treeninguga.
