Sellist materjali saaks kasutada eriti tugeva tekstiili või näiteks kunstlike luude ja kõõluste valmistamiseks. Just meditsiini peavad materjali loojad Max Plancki mikrostruktuuri füüsika instituudist uue materjali peamiseks rakendusvaldkonnaks, vahendab Novaator Reutersi uudist.

Teadlased eesotsas Seung-Mo Leega avaldasid oma uurimistulemused ajakirjas Science. Nad leidsid, et kui lisada ämblikuniidile tsinki, titaani või alumiiniumi, muutub see purunemisele mitu korda vastupidavamaks.

Osa metalliioonidest kattis niidi, kuid osa tungis ka kiude moodustavate valkude struktuuri, muutes need tugevamaks. Lee sõnul plaanivad nad teha katseid ka teiste lisanditega, näiteks huvitab neid, mis juhtub ämblikuniidiga, kui sellele lisada teflonit.

Idee metalliioonide lisamiseks tuli loodusest. Nimelt sisaldavad sipelgate väga tugevad lõuad olulises koguses tsinki, mis viiski teadlased mõttele, et selle metalli lisamine võiks materjalide mehaanilisi omadusi oluliselt parandada.

Ämblikuniit on materjaliteadlastele ammu huvi pakkunud, kuid selle tootmine nimetamisväärsetes kogustes on problemaatiline, sest vangistuses peetud ämblikud kipuvad üksteist ära sööma. Seetõttu on teadlased olnud sunnitud otsima muid meetodeid ämblikuniidi tootmiseks.

Proovitud on transgeensete kitsedega, kelle genoomi on viidud ämblikuniidi geene, et saada vajalik kiud kätte kitsepiimast. Samuti on katsetatud siidiussidega, keda on proovitud panna ämblikuniiti tootma.