Teadlased selgitavad, kuidas tänavuste Nobeli teaduspreemiate laureaatide avastused me elu paremaks võivad teha
Meditsiinipreemia
Esmaspäeval anti Nobeli meditsiinipreemia jaapani teadlasele Yoshinori Ohsumile, kes uuris autofaagia mehhanisme. Autofaagia (ladina keeles "enesesöömine") on protsess, mille käigus lagundab rakk omaenda nii-öelda "vanaks läinud" või kahjustunud komponente. Rakk saab neid osaliselt taaskasutada, osa neist viiakse aga rakust välja. Näiteks valkude lagundamise puhul on võimalik valkude algkomponente ehk aminohappeid uute valkude tootmiseks kasutada. Ka pärast seda, kui mikroorganismid (viirused, bakterid) rakku tungivad, eemaldatakse need rakust autofaagia abil.
TTÜ geenitehnoloogia osakonna professor Erkki Truve ütleb, et Yoshinori Ohsumi teadustöö on tehtud suuresti pärmirakke uurides ja siis tulemusi imetajate rakkudes üle kontrollides. „Aga tõepoolest, autofaagia kui mehhanism on oluline mitmesuguste patoloogiliste protsesside juures nagu infektsioonid, kasvajad, ainevahetushaigused, neurodegeneratiivsed haigused,“ ütles ta Fortele. „Nii on ka mitmed kliinilises kasutuses olevad ravimid sellised, mis autofaagiat mõjutavad. Nende väljatöötamise juures ei ole sealjuures ilmtingimata autofaagia kui mehhanismi mõjutamist silmas peetud, kuid takkajärgi me teame, et see on olnud nende ravimite molekulaarseks sihtmärgiks.“
Niisiis võib osalt tänu Ohsumi avastusele luua ravimeid, mis edendavad autofaagiat ehk rakkude võimet enda „vanaks läinud“ osi välja vahetada.
Füüsikapreemia
See preemia läks teisipäeval kolmele inimesele – pool preemiast David J. Thoulessile ja teine pool jaotati jagati F. Duncan M. Haldane’i ja J. Michael Kosterlitzi vahel. Kõik kolm teadlast uurisid aine ebaharilikke olekuid ja tegelesid nende ebatavaliste faaside matemaatilise kirjeldamisega. Nende töö aitas 30-40 aastat tagasi mõista nähtusi, mida oli tuvastatud materjalide pindadel ja väga õhukesteks kihtideks nagu näiteks ülijuhtivus. Kui tollal usuti, et kahemõõtmelistes materjalides pole ülijuhtivus võimalik, siis Thouless ja Kosterlitz näitasid, et see on võimalik.
TTÜ teoreetilise füüsika õppetooli dotsent Vladislav Pustõnski ütleb, et üliõhukeste kilede (nagu seda kahemõõtmelised materjalid on) füüsika on väga kiiresti arenev füüsika ja tehnoloogia haru. „Tänu nende omadustele leiavad kiled rakendust mikroelektroonikas, aga ka optikas, meditsiinis ja muudes valdkondades. Seega võib laureaatide arendatud teooria olla väga kasulik uute omadustega materjalide väljatöötamiseks tehnika ja võib-olla ka meditsiini huvides.“
Mainitud on, et Thoulessi, Haldane`i ja Kosterlitzi avastustest võib olla abi, kui kvantarvutite loomise.
Keemiapreemia
Eile välja antud keemiapreemia laureaatideks on prantslane Jean-Piere Sauvage, šotlane Sir J. Fraser Stoddart ja hollandlane Bernard L. Feringa, pressiteate kohaselt anti auhind neile „maailma kõige väiksemate masinate konstrueerimise eest“. Tegu on molekulide ja molekulikombinatsioonidega, mille liikumine on kontrollitav ja millele saab anda ülesandeid.
TTÜ anorgaanilise keemia dotsent Toomas Tamm ütleb, et seda, kuidas keemikute saavutused igapäevapraktikasse rakendada, on väga tänamatu ennustada. „Sama tänamatu, kui olnuks soov raadiolainete (G. Marconi, füüsikapreemia 1908) või transistori (W. Shockley, J. Bardeen, W. Brattain, füüsikapreemia 1956) leiutamise tunnustamise aastatel üritada ennustada tänapäeva internetiühendusega mobiiltelefonide võimalusi või isegi olemasolu. Võimalik, et sellised molekulid hakkavad kasulikku koormat (näiteks ravimimolekule) organismis soovitud kohta vedama. Võib-olla panevad nad aluse nanorobotite levikule, mis kas organismides või ka väljaspool meile vajalikke toiminguid teevad. Aga kõige tõenäolisemalt saavad rakendused olema sellised, mida me täna veel ette kujutadagi ei oska.“
Nobeli pressiteates mainiti, et nendesamade „maailma kõige väiksemate masinate“ abiga saab luua uusi materjale. Ent milliseid? Toomas Tamm pakub, et tegemist võiks olla väga keerukate molekulaarsete struktuuridega, mida tavalise keemilise sünteesi abil luua on kallis ja lisaks võib see olla koormav keskkonnale. „Nii et pigem midagi väga spetsiifilist, mõni ravim või erikemikaal.
Kuna üks ära märgitud aineklass oli ka molekulaarmootorid, siis nendest võib koostada suuremaid süsteeme, mis liigutavad juba silmaga nähtavaid kehi. Siin tulevad kõne alla tehislihased, põhimõtteliselt uudsed (näiteks tigude või madude liikumise põhimõtet rakendavad) liiklusvahendid või kodumasinad.“
