Teadlased purustasid maohammustuse müüdi

 (25)
Teadlased purustasid maohammustuse müüdi
Reuters/Scanpix

Vastupidiselt üldlevinud eksiarvamusele ei süsti enamus madusid mürki ohvri kehasse õõnsaid mürgihambaid kasutades. Tegelikult ei olegi enamikel madudel ja paljudel teistel mürgistel roomajatel õõnsaid mürgihambaid. Müncheni tehnikaülikooli biofüüsik Leo von Hemmen ja Massachusettsi Lowelli ülikooli bioloog Bruce Young on aastaid uurinud madude kuulmistaju.

Arutledes uuritavate madude mürgisuse üle, hakkas teadlastele koitma, et ainult vähesed maod süstivad oma mürki ohvrite kehadesse õõnsaid mürgihambaid kasutades. Ainult ligikaudu üks seitsmendik kõigist mürkmadudest, nende seas näiteks lõgismadu, kasutavad saagi jahtimisel õõnsaid mürgihambaid. Valdav enamus on selleks välja arendanud teise meetodi, vahendab Novaator Science Daily lugu.

Selle madude klassi tüüpiliseks esindajaks on Boiga dendrophila ehk mangroovboiga. Mürgihammaste paare kasutades augustab ta ohvri naha, misjärel mürk voolab hammaste ja naha vahele jäävasse haava.

Kuid on olemas ka lihtsam moodus - paljudel mürgihammastel on soon, mida mööda mürk haava voolab.

Teadlased esitasid endale küsimuse, kuidas nii lihtne meetod saab evolutsioonilisest perspektiivist lähtudes nii edukas olla, arvestades, et näiteks lind saab sulgedega mööda avatud soont voolava mürgi ära pühkida.

Mõistatuse lahendamiseks uurisid nad erinevate maomürkide pindpinevust ja viskoossust. Tulemused näitasid, et maomürk on hämmastavalt viskoosne ning selle pindpinevus on enamvähem võrdne vee omaga.

Selle tulemusena tõmbab pinnaenergia mürgitilgad mürgihammaste kanalitesse, kust need edasi levivad.

Evolutsiooni käigus on maod kohandunud vastavalt oma eelistatud saagile, kasutades optimaalse mürgihamba soone geomeetria ja mürgi viskoossuse kombinatsiooni.

Näiteks linde jahtivatel madudel on välja arenenud sügavamad kanalid, et kaitsta viskoosset mürki sulgedega ära pühkimise eest.

Teadlased leidsid ka vastuse küsimusele, kuidas madudel õnnestub toimetada mürk piisavalt sügavale ohvri naha alla, et selle toime oleks surmav.

Ka selleks on madudel evolutsiooni käigus välja arenenud vajalik trikk. Kui madu ründab, siis moodustavad mürgihammaste sooned ja ümbritsev kude kanali. Kude imeb kuivatuspaberi sarnaselt selle kanali kaudu endasse mürki. Sellele efektile kaasa aitamiseks on maomürgil väga eriline omadus.

Sarnaselt ketšupiga, mis muutub raputades märkimisväärselt voolavamaks, muudavad paljalt imamisest tekkivad jõud mürgi vähem viskoosseks, mis võimaldab sel pindpinevuse tulemusena kiiresti läbi kanali voolata.

Teadlased nimetavad selliste omadustega aineid mittenjuutonlikeks vedelikeks.

Sellel on madude jaoks väga praktiline tähtsus: kuni silmapiiril pole jahisaaki, püsib mürk soones viskoosse ja kleepuvana. Kui madu ründab, voolavad mürgitilgad mööda soont haava, kus avaldub mürgi surmav toime.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare