Teadlased mõtlesid lõpuks välja, kuidas luua ideaalseid mulle

 (4)
Seebimull-34
SeebimullFoto: Ilmar Saabas

Kuigi võib tunduda, et teadmised seebimullide kohta on ebavajalikud ja lapsikud, on mullide täpsem uurimine oluline, kuna võimaldab luua paremaid aerosoole ja rõhu all vahtusid, vahendab Ars Technica.

Teadlased on ideaalse mulli retsepti leidmisega tegelenud juba mõnd aega. Üks esimesi, kes sellega tegelema hakkas oli Belgia füüsik Joseph Plateau, kes 19. sajandil pani paika esimesed neli põhimõtet, mis selgitavad, kuidas ja miks seebimullid üldse tekivad. Peamiselt puudutasid tema tähelepanekud pindpinevusjõudu, mis üritab mulli välispinna suurust pidevalt vähendada. Kuna ümmargusel kujul on aine pinna pindala ruumala kohta kõige väiksem, on see kõige otstarbekam kuju. Just selle kuju hoidmisega pindpinevusjõud tegelebki.

Viimasel ajal on mullide uurimisega tegelenud näiteks iiri matemaatikud, kes uurisid mullide kõige otstarbekamat geomeetrilist kuju pakkimisel ja Harvardi teadlased, kes 2006. aastal lõid spetsiaalse kihi, mis võimaldas mullide kujul säilida isegi siis, kui neid puutuda ja ümberstruktureerida. Mullidel on ka oluline osa keemiliste ainete transpordil - näiteks on võimalik kasutada spetsiaalseid mullisüsteeme, et transportida ravimeid või keemilisi aineid.

Kuid mis teeb ühe mulli ideaalseks?

Kaks aastat tagasi viisid prantsuse füüsikud läbi ulatusliku eksperimendi: nad puhusid seebivee kilele erinevatel kiirustel kasutades spetsiaalset õhku puhuvat masinat. Kogu protsess filmiti kiirkaamera abil üles, mis võimaldas teadlastel mullide tekkeprotsessi hiljem aegluubis jälgida.

Selgus, et mullide tekkimiseks peab õhk liiguma piisaval kiirusel ning puutuma kilet täpselt parajal pindalal: kui pindala läheb liiga suureks, siis mulle ei teki, kuna kiirus on liialt väike, kui pindala on liiga väike, lähevad mullid enne tekkimist katki. Samuti oleneb mõjutatava pindala suurusest ka mulli suurus - kui pindala on suur, tekib vähem mulle, kuid need on suuremad. Kui pindala on väike, siis vastupidi.

Kuid nüüd on New Yorki Ülikooli teadlased läinud veelgi täpsemaks ning üritavad inimestele anda ideaalse mulli retsepti. Nende hinnangul saab ideaalse mulli, kui kasutada 3,8 meetrise ümbermõõduga ümmargust mullitajat või puhurit ning õige puhumiskiirus peaks olema täpselt 6,9 cm/s. Kui puhuda kiiremini, siis mull lõhkeb, kui aeglasemalt, siis need on väiksemad või ei teki üldse.
See aga ei tähenda, et teistsuguseid puhumismeetodeid olemas ei oleks: mullid tekivad ka siis, kui seebivee kilele puhuda tugevalt ja püsivalt ja siis kui puhuda õrnalt, puhumistugevust järk-järgult tõstes, kuid sellisel juhul ei ole mullid ideaalse sümmeetrilise kujuga või pindpinevusjõu näitajaga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare