Teadlane küsib: Kas me oleme ikka veel homo sapiens sapiens’id?

 (77)

Teadlane küsib: Kas me oleme ikka veel <em>homo sapiens sapiens</em>’id?
https://theadvancedapes.com

Homo sapiens’i – targa, nüüdis- või pärisinimese – alamliik on homo sapiens sapiens, samuti nüüdisinimene, kelle hulka me arvame kuuluvat. Vanimad targa inimese leiud on umbes 200 000 ja homo sapiens sapiens’i omad on umbes 70 000 aastat vanad. Inimareng on teinud läbi tohutu arengu ja on neid, kes arvavad, et me kuulume hoopiski enamarenenumasse liiki. Mõne arvates oleks meil viimane aeg inimeseks saada.

Aastaid tagasi lugesin poola päritoluga arvutiteadlase Andrew Targowski (snd 1937) raamatut informatsioonitehnoloogiast ja ühiskonna arengust „Information technology and societal development“ (2009), kus targa ja nüüdisinimese vahele (100 000 – 4000 aastat eKr) oli paigutatud Homo verbalis, kelle vahetas välja (4000 eKr –1454 aasta) sotsiaalselt aktiivne kirjakeele oskusega Homo tribalis ja Homo scirba. Need, kes on enne aastat 2000 sündinud, on Homo libris’ed, kes on hiljem on Homo sapiens sapiens’i kõrgeim liik – Homo electronicus’ed. Ajastud, mil nad elasid on nende nimelised.

Põllumajandusteadlane Arvo Sirendi (snd 1939) arutas Riigikogus 2000. aastal alanud psühhoonika ajastu alguse üle, mis oli juba arutluse ajal läinud üle parapsühhoonika ajastusse ja jõuab 2020. aastate paiku ultra-psühhoonika ajastuni. Seega oleme elanud ja elame suurte muutuste ajastus. Nii on aastal 1999 sündinud Homo libris elanud Homo electronicus’e, psühhoonika ja parapsühhoonika ajastus ning on suundumas ultrapsühoonika aega. Möödunud aastal sattus mulle mitte juhuslikult kätte Aare Keele raamat „Kuidas saada inimeseks“. Esimene mõte oli, et autor ei pea ennast ja liigikaaslasi inimesteks. Sellele viitas värvikas kaanepilt. Kas me oleme veel loomad, kes pole inimeseks saanud või oleme hoopis inimese arengu järgmine saadus, keda tuleks tagasi inimeseks aretada.

Loe veel

Seotud lood:

Seniste teadmiste alusel kuulub inimene loomariigi keelikloomade hõimkonna imetajate klassi esikloomaliste seltsi Hominoidea ülemsugukonna inimlaste sugukonna Hominidae alamsugukonna Hominini triibuse alamtriibuse Hominina inimese perekonna Homo (ilmus 2,5 mln, sh Homo erectus 1,8 mln aastat tagasi) inimese liiki Homo sapiens (anatoomiliselt moodne inimene ~200 000 aastat tagasi). Raamatu autor väidab, et oleme vaimset arengut pärssivad, ökoloogia, rahanduse, majanduse, poliitika, hariduse, tervisehoiu ja religiooni kriisi põhjustavad biorobotid, kellest vähemalt 10 % vajaks kõrgemasse – jumalikku teadvusseisundisse tõusmist. Siis jõuaksime „inimsuse ajastusse“. Raamatu pealkiri oleks seega võinud olla „Kuidas jõuda inimsuse ajastusse“. Raamatus antakse „retsept“ valgustunute hulka jõudmiseks. Selleks on vaja enda jumalikust poolest enam teada ja moodustada ühiseid nähtamatuid kollektiivseid energiavälju Egregore, andes sellesse oma tahte- ja mõtteenergia.

Egregore (kreeka keeles virge, valvas, valvaja) on käibel teatava ühise eesmärgiga inimrühma ühise mõistusena. Kui see ei ole internet, mis see siis on? Selgitan: oma elu ajal katoliku kiriku põlu alla sattunud prantsuse jesuiidi preestrit Pierre Telhard de Chardini (1881–1955) on peetud interneti ette aimajaks. Ta sõna internet ei kasutanud, küll aga mõistet noosfäär, mis kujutab endast inimkonna evolutsiooni lõplikku ja vältimatut sfääri. Tema arvates tekkis inimkond noogeneesi käigus. Punktis omega on inimkond tema arvates saamas üle Maa leviva kosmilise teadvuse ühiskileks. Tema kaasaegse, meile biosfääriõpetuse rajajana tuntud vene orientatsiooniga ukraina teadlase Vladimir Vernadski (1863–1945) arvates jõuab maailm/universum oma loomulikku arenguteed samuti noosfääri (mõistuse) arengutasandile, kui pole juba jõudnud. Noosfääri kontseptsiooni samaaegseks kolmandaks arendajaks on prantsuse filosoof ja matemaatik Édouard LeRoy (1870–1954), kes nimetas biosfääri ülemineku noosfääri hominisatsiooniks, mida tavaliselt jäetakse tõlkimata või asendatakse mõistega globalisatsioon.

Kas me ikka oleme biorobotid? Mõiste on üsna vabalt kasutatav robootikas, küberneetikas, bioonikas või insenergeneetikas. Teatavasti loetakse 1960. aastaid bioonika (bioonika – bio + (elekto)onika) alguseks, olgugi et võiks alata hoopiski Leonardo da Vincist, kes ühe esimese insenerina jäljendas linde, kalu ja teisi loodusobjekte. Tema tööde jätkuks on näiteks 2013. aasta biooniline mees, mille (mitte kelle) abil demonstreeriti bioonika viimaseid võimalusi: jäsemeproteesid, nanoosakestest tehisveri, tehisneer, -põrn, -kõhunääre, -hingetoru. Need juhuslikud näited viitavad arengu kahele olulisele suunale: kunstorganite valmistamine elusorganismidele ja tehisorganismide loomine. Sellel kõigel on üsna oluline seos inimkonna tulevikuga.

Olnust teame, et kunagi tekkis elutust iseenesega hakkamasaav arenemisvõimeline elusaine. Inimene loob tehismõistusega aparaate ja tehisorganisme, mis viitab et arengut edasiviivateks vastasmõjusid on vaja otsida tehisorganitega varustatud inimese ja mõistusega varustatud tehisorganismide ning nende keskkonna vahel. Kuhu areng võiks viia pärast jõudmist universumi arengu järjekordsesse bifurkatsioonipunkti? Või oleme juba biorobotitena jõudnud universumi järgmisse arengutasandisse? Vast oleme saamas tehisorganite ja muude tehisvidinatega varustatud küborgideks. Neid on juba meie keskel olemas.

Aare Keele mõiste biorobot sobiks enam inimesele/olendile, kes me veel ei ole. Tulevik ei jää tulemata, selle ennustamine on tavaliselt tagantjärele õnnestunud. Nii on väidetud, et inimese ilmumine oli ette teada. Kuid, millal ta ilmus? Kas see oli 200 000–60 000 aastat tagasi elanud nüüdisaegsele inimesele anatoomiliselt sarnane Homo sapiens (tark inimene) või ilmus ta veelgi varem või hoopiski hiljem?

Universumi areng pärast Suurt Pauku on olnud muljetavaldav. Elututest tahkest, vedelast ja gaasilistest eluta aine osakestest tekkisid esimesed ainuraksed elusorganismid. Universumi geoloogiline arengutasand asendus bioloogilisega. Me teame, et see on asendunud antropogeensega, kuid kuhu tõmmata piir. Olen seda meelt, et osa anatoomiliselt moodsatest inimestest tuleb jätta loomariiki. Need, kes omandasid oskuse matkida enda ümber nähtut, panid alguse universumi antropogeensele arengutasandile. See juhtus umbes 40 000 aastat tagasi, kui anatoomiliselt moodne inimene omandas vilumuse esimeste kahemõõtmeliste koopamaalide ja kolmemõõtmelise Lõvimehe või Veenuse kujukeste abil loodust järele matkida. Arheoloogiliste leidude abil on seega võimalik täpsustada ajalist piiri universumi bioloogiilise ja antropogeense arengu etapi vahel.

Seniste kogemuste põhjal pole karta, et universumi areng jääks toppama. Kuid siiski: inimkond on võimeline ennast hävitama. Sel juhul algaks areng ellu jäänud elusorganismidest uuesti peale, kuna inimene pole veel nii võimas, et hävitada kogu elu Maal. Kas nimetada järelejäänut just muistseks antropogeense arengutasandi Maaks ei oma olulist tähendust. Või siiski, kui eeldada, et osa inimesi on selleks ajaks jõudnud asustada lähimaid planeete. Ellujäänute tegevus võimaldaks viia universumi uuele arengutasandile, mida võiks nimetada post- või järelantropogeenseks arengutasandiks, kuna me ei tea kes või mis on selle universumi arengutasandi määrajaks. Inimese-eelsed organismid ja nüüdisinimene see pole. Kas need on omavahel ühismõistuse kilega seotud küborgid, biorobotid, ise ennast valmistada ja arendada oskavad tehismõistusega mitte bioloogilise päritoluga moodustised või midagi muud? Kes/mis nad ei juhtu olema, võivad nad väita enda tekke ette ennustatavaks, mis on tegelikult tagantjärele tarkus. See ei tähenda, et kuskil universumi avarustes poleks areng kaugemale jõudnud kui Maal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised