Richard Doty Pennsylvania ülikooli meditsiiniteaduskonnast väidab, et erinevalt putukatest ei erita imetajad selliseid keemilisi signaale, mida teised imetajad tajuda võiksid, vahendab The Daily Mail.

Doty väitel pole põhjust uskuda, et ühe imetaja eritatud üksainus kemikaal võiks sama liigi teises esindajas kutsuda esile käitumuslikke muudatusi.

Arusaam, mille kohaselt võivad salapärased kemikaalid hõlpsasti armusädeme süüdata inimeste vahel, kes partnerivalikul nina südamest rohkemgi usaldavad, on levinud alates 1950. aastate lõpust.

Raamatu „Suur feromoonimüüt” (The Great Pheromone Myth) autor Doty peab sellist ideed täies ulatuses ebateaduslikuks igandiks.

„Termin „feromoon” paistab peamiselt olevat ahvatlenud parfüümitootjaid ning igavese nooruse allika otsijaid. Asjad lihtsalt ei käi nii. See oleks sama hea kui öelda, et mingi konkreetne värv määrab, kuidas me kaaslast valime. Tegelikus elus ei looda suhteid sellistel alustel," ütleb ta.

"See on kemikaalide keskkonnas toimimise ja mõju, mida nad loomadele avaldavad, ülim lihtsustus. Inimesed on haistmiselundkonna olemust üle lihtsustanud. Seda, mis on tähendus, tõlgendab siiski aju. Tingimine (ingl conditioning) mängib kõigi inimeste ja imetajate käitumises väga märkimisväärset rolli.”

Doty sõnul inimesed tahavad, et feromoonid olemas oleksid. „See on osa üldinimlikust soovist uskuda tundmatusse. Meil on vajadus uskuda, et on asju, mis leiavad aset väljaspool meie meeleliste tajude piire.”

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!