Tänapäeva laps: kodus vaba, avalikkuses kontrolli all
Sellisele järeldusele jõudis ebaharilik uuring, mille raames vaadati läbi aastatel 1929-2006 ilmunud 300 nõuandenurka lapsevanematele suunatud ajakirjast Parents, vahendab LiveScience.
Ajakirjas Qualitative Sociology avaldatud uurimuses tsiteeritakse näiteid vaid paari põlvkonna tagusest distsiplineeritud lähenemisest lastekasvatamisele, mis on tänaseks praktiliselt kadunud.
"Tänapäeva vanemad on silmitsi nõuetega, mis eeldavad neilt laste peaaegu lakkamatut seiret," ütleb uurimuse autor Markella Rutheford Massachussettsi Wellesley kolledžist. "Lastele suurema väljendus- ja valikuvabaduse andmine võib vabalt olla reaktsioon laste autonoomia selliste tähtsamate vormide kadumisele nagu vabadus omal käel kodukogukondade piires liikuda ja nende tegevuses osaleda."
Ulatuslikumad vabadused kodus võivad olla ka vanavanemate tüüpilise kurtmise taga, et nende lapselapsed "ei allu kontrollile", ütleb Rutheford.
Avaliku vabaduse kitsenemine võib peegeldada muutusi ühiskonnas, kaasa arvatud tänapäevaste linnade ja äärelinnade planeeringut, mis keskendub peamiselt autoliikluse, mitte laste liikumise mugavusele. Lasteröövid, mida meedias agaralt kajastatakse, hirmutavad lapsevanemaid samuti oma võsukestel hoolikamalt silma peal hoidma, märgib Rutheford.
Lisaks pommitavad vanemad lapsi rikastavate tegevustega, mis nõuavad täiskasvanu järelevalvet. See jätab vähem aega vabale mängulisusele. (Üks hiljutine uurimus rõhutas lapseliku vabamängu tähtsust koostööle rajanevas ühiskonnas).
Siis...
20. sajandi algupoolel kaldusid nõuandenurgad rõhutama allumise tähtsust. Lapsed pidid vanematele kuuletuma selles, mis puudutas nende dieeti, välimust ja muid isiklikke valdkondi.
Näiteks selgitab 1929. aastal ilmunud artikkel: "Distsipliini all peame silmas lapse elementaarsete harjumuste mõistusepärast reguleerimist ja järelevalvet kõigil arenguetappidel ning järjekindlat, terviklikku kava, mille alusel sundida teda järgima lihtsamaid reegleid nagu regulaarsed söögiajad, regulaarsed magamaminekuajad, potilkäimise selgekssaamine, ette antud söögi söömine, ette antud rõivaste kandmine, teatud käitumisnormide austamine."
Mineviku kodutööd tunduksid mõnelegi tänapäeva lapsele ränga ahistamisena. 1950. aastatel peeti normaalseks, et laps täidab kodus selliseid ülesandeid nagu koristamine, poeskäimine, söögivalmistamine, mööbli ümberpaigutamine, küttekeha korrashoid, auto remonditööd ja haigete pereliikmete põetamine.
Kodus karmi korda nõudvad lapsevanemad lubasid võsudele aga tihti väljas vaba voli, keelamata neile sportmänge, jalgrattasõitu, bussi ja metrooga kogu linnas liikumist ja isegi võõraste autode peale hääletamist.
...ja nüüd
Alates möödunud sajandi teisest poolest kuni tänase päevani on nõuanded üha enam soovitanud lubada lastel end vabalt väljendada, isegi kui see tähendab vastuhakku ja vaidlemist vanematega.
1940. aastal ilmunud artiklis anti sellist nõu: "Ärge avaldage liiga tugevat survet. Ärge sundige last kiiruga omaks võtma midagi uut enne, kui ta ilmutab selleks valmisolekut. Seda põhimõtet peaks hakkama järgima kohe pärast imiku sündi."
Sama ajakirja 1996. aasta numbris kirjutab üks ema: "Kui ma käsiksin oma tütrel minna enne kooli õue ja kühveldada aiatee lumest puhtaks, hakkaks ta uskumatusest naerma."
Viimasel ajal on ajakiri hakanud soovitama anda trotslikele lastele rohkem valikuid ja sõltumatust. Artikkel 2006. aastast soovitab: "Pakkuge valikuid. Esmalt andke lapsele teada, et te mõistate, miks ta vihane on... Seejärel võimaldage talle veidi kontrolli, lastes tal endal otsuse langetada."
60-ndatel, 70-ndatel ja 80-datel aastatel kaovad laste koduste ülesannete kirjeldused peaaegu täielikult, asendudes keskendumisega koolitööle, tõdeb Rutheford.
