Tallinna mürakaart valetab
Käesoleva aasta jaanuaris toimus Tallinnas Ökokrati poolt korraldatud rahvusvaheline Keskkonnamüra konverents. Konverentsil kõlas mitmeid huvitavaid ettekandeid mürast, esinejad olid nii Soomest, Rootsist, Taanist, Lätist, Leedust ja loomulikult ka Eesti ametiasutustest. Tallinna müraolukorrast tegid ettekande pealinna strateegilise mürakaardi tellijad Tallinna Keskkonnaametist ning koostajad Ramboll Eesti AS-ist ja Ramboll Finland Oy-st. Teatavasti on kvaliteetse ja tõelähedase uuringutulemuse saamise eelduseks õiged algandmed. Siit aga vead algavadki.
Puudulikud algandmed
Üks lähekoht oli, et Tallinnas on registreeritud 190 712 sõidukit (nüüd ja edaspidi 01.01.2007 ARK-i andmed). Aga lisaks on ju veel bussid (2087), veoautod (35605) ja mootorrattad (2637). Tuleb nõustuda, et Tallinnas registreeritakse palju sõidukeid, kuna siin on mitmeid sõiduvahendite müügiga tegelevaid ettevõtteid. Ei saa välistada, et tegelikult osalevad need sõidukid liikluses hoopis mujal Eestis. Kuid samamoodi võib näiteks Paides registreeritud sõiduk kõik oma igapäevased sõidud teha hoopis pealinnas. Täielikult on aga tähelepanuta jäänud Harjumaal registreeritud sõidukid. Üldteada on, et vähemalt Viimsi, Rae ja Harku valdadest tuleb pidev liiklusvoog hommikul pealinna poole ja õhtul tagasi. Harjumaal on ilma Tallinna arvestamata 43 722 sõiduautot, 315 bussi, 7262 veoautot ja 1384 mootorrattast.
Püüdes numbreid väga täpseks ajada, tuleks mingi osa Harjumaal registreeritud sõidukitest Tallinna liikluse osakaalust maha arvata kuid samal ajal mingi osa mujal Eestis registreeritud sõidukitest jälle juurde arvata. Tõesema pildi saamiseks piisab, kui Harjumaa juurde liidame, aga ülejäänud Eesti välja jätame. Selge on see, et Tallinna liiklusmüra arvestamine ainult Tallinna linnas registreeritud sõiduautosid arvestades tõest pilti ei anna, sest nii jätame ca pooled sõiduvahendid arvestusest välja.
Teine lähtekoht oli, et lennuliikluse müra mõõdetakse eraldi uuringu käigus ning seega Tallinna mürakaardi puhul arvesse ei võeta. Tallinna Lennujaama kodulehel olevatele andmetele tuginedes toimus 2006 a 33989 lennukite liikumist (maandumist, õhkutõusmist), 2007 aastal juba 38 844. Keskmiselt teeb see sageduseks ca 100 lennukit päevas ja arv muudkui kasvab. Pea pooltel juhtudel lendavad lennukid maandumisel üle Tallinna linna elurajoonide ehk siis Mustamäe, Õismäe, Kristiine elanikud teavad täpselt lennukite liikumist. Seda on lihtsalt väga selgesti kuulda, sest lennuk lendab üle suhteliselt madalalt. Kui tõsiseltvõetav saab olla mürakaart, millest üks oluline müratekitaja lihtsalt puudu on?
Kolmandaks kõhklen tööstusmüra adekvaatses kajastuses. Nimelt leiti Tallinnas tervelt kaksteist (loe: 12) tööstusmüra allikat. Samas näiteks Riia linnas on tööstusmüra allikaid mürakonverentsil kõlanud ELLE Groupi esindaja ettekandele tuginedes üle kolmesaja. Kas tõesti erineb Tallinna Riiast üle 25 korra või on püütud Tallinna „vaiksemana näidata?”
Neljandaks kahtlen ka rongimüra arvestamise lähtekohas. Mürauuringu tegijad võtsid aluseks Põhjamaade sarnaste rongitüüpide mürataseme. Kas siis tõesti on need kuulsad ameerika vedurid sama vaiksed, kui Soomes-Rootsis kasutatavad vedurid? Isegi kui raudtee ääres ei ela ja ajalehti ei loe, ikkagi ei suudaks uskuda, et moraalselt vananenud ameerika vedurid võiks parameetrite järgi Põhjamaades kasutatavate vedurite analoogid olla. Miks ei võinud kasutada vedurite müra mõõtmise andmeid, mis raudteelaste sõnul täiesti olemas on?
Tulemus ebausaldusväärne
Kui eelnevat kriitikat mitte arvestada, oli mürakaardi tulemus igati positiivne. Linnapea Savisaar võib vabalt tribüünile ronida ja raporteerida — napilt 29 % tallinlastest vaevleb müra käes. Mürakaardi üks järeldustest on, et ainult 26500 inimest elavad piirkonnas, kus päevane raudteemüra ületab normi (55 dB) ja päevase teeliikluse müra puhul on kahjustatud inimeste arvuks 116 000 (1/4 tallinlastest). Kui aga võtta aluseks reaalsed sõidukite andmed, lisada lennuliikluse müra ning vaadata kriitiliselt üle nii tööstusmüra kui raudteemüra algandmed, jõuame suure tõenäosusega tulemuseni, et üle poole tallinlastest vaevleb müra käes. Kusjuures ei ole tegemist lihtsalt ennustamisega vaid mu arvamust toetavad ka Statistikaameti andmed. Nimelt teevad nad regulaarseid leibkonna uuringuid, kus üheks küsimuseks on ka päring eluruumi kostva müra kohta. Tallinnat ei ole eraldi välja toodud, Põhja-Eesti aga küll. 2005 a vastas 72,9 % ja 2006 a 65,9 % inimestest, et eluruumi kostab müra. Tallinna mürakaardi alusel arvutades ei ulatu müraprobleemide käes vaevlevate linlaste protsent kolmekümnenigi. Kahekordne vahe linlaste kahjuks.
Mürakaarti ei ole vaja teha mitte Brüsselile ettenäitamiseks vaid selle järgi tuleb kohapeal otsuseid langetada. Tegelikku olukorda kajastava mürakaardi alusel saab ehitada müratõkkeid, suunata liiklust ümber, alandada sõidukiirust ja ette võtte muid meetmeid linnaelanike tervise ja heaolu parandamiseks.
Tallinna mürakaart tuleb uuesti teha!
